Tekstiilivabrik loovutab koha korteritele

Täna ketrusmasinad Tallinas Koplis enam lärmi ei tee. "Proštšai, stanok," kirjutasid mõned prouad mullu detsembris nukra näoga oma töömasinat katva tolmu sisse, pöörasid selja ja kõndisid minema. Tekstiilivabrikus Baltex 2000 pandi masinad seisma ja tootmine lõppes, et teha ruumi uuele ärile - kinnisvaraarendusele.

Viie aasta pärast on pilt Baltexi territooriumil ilmselt tundmatuseni teine. Majad, mis muinsuskaitse all pole, on maha lammutatud ja nende asemele on kerkinud uued. Punastest tellistest tööstushoones, kus praegu keerutab tuul veel viimaseid tootmisest jäänud puuvillatorte, aga asuvad trendikad korterid, mille lae kõrgus küünib isegi viie meetrini.

Taolise kannapöörde taga seisab rahvusvaheline kontsern Tolaram Grupp, mille Eesti haru niite tõmbab Indoneesia päritolu Sonny Aswani. Mees, kellele riik pea kümme aastat tagasi eriliste teenete eest kodakondsuse andis - Aswani oli riigipeade hinnangul edendanud märkimisväärselt siinset majandust.

On tõsi, et Tolaram, mille omanikeringi Aswani kuulub, on investeerinud Eestisse üle miljardi krooni ning uus kinnisvaraprojekt peaks järgmise viie-kuue aasta jooksul lisa tooma 300 miljonit eurot ehk 4,7 miljardit krooni. Selle raha eest ehitatakse muinsuskaitse all olevasse tellistest tehasehoonesse korterid ja äripinnad, tehakse korda maja ümbrus ja ehitatakse uusi maju. Kuidas täpselt territoorium kuue aasta pärast välja näeb, pole praegu veel selge.

Projekti vedava Swee Siong Tani sõnul finantseeritakse kinnisvaraprojekti Tolarami teiste piiri taga olevat ettevõtete kaukast ja pangalaenude abiga. Tema nägemuses peaks hoovi keskel asuva valge telliskivimonstrumi asemele tulevikus tekkima midagi New Yorgi Rockefelleri keskuse laadset, kus suvel paikneksid välikohvikud ning talvel liuväli.

Lisaks korteritele plaanitakse nii vanasse telliskivimajja kui ka uutesse hoonetesse äripindu ning vabaajakeskusi. Pehkinud katuse alla pööningule tulevad tõenäoliselt eriti kallid katusekorterid. Praegu on seal end mugavalt sisse seadnud tuvid, kellel tuleb aga peagi välja kolida.

"Selle maja renoveerimine on väljakutse. Odavam ja lihtsam oleks kõik maha tõmmata ja uus ehitada," tunnistab Tan. Kuid et punastest telliskividest 19. sajandi lõpus valminud tööstushoone on muinsuskaitse all, ei ole asjad sugugi nii lihtsad. Ja kui tegemist oleks tavalise majaga, siis poleks Tan mitte Eestis, vaid kusagil mujal, sest tavalisi maju leiab igalt poolt, Baltexi hoone on aga midagi hoopis erilisemat. "Tallinnal on midagi väga erilist pakkuda võrreldes paljude teiste kohtadega maailmas. Olen siin tähele pannud päris palju sarnaseid maju."

Tani hinnangul tuleb tekstiilitööstuse asemele ilmselt umbes 200-300 korterit, ehituspinda on kokku üle 30 000 ruutmeetri. Millal täpselt ehitustöödega algust tehakse, on praegu samuti selgusetu. Esmalt tuleb paika saada detailplaneering ja leida arhitekt.

Kui juunis kirjutas Eesti Ekspress, et Aswani plaanib territooriumile ehitada kõrghoone ja kutsuda ala arhitektuurikonkursile osalema maailmanimedega arhitektid, siis täna lükkab Tan selle jutu ümber. Jah, kõrghoone peale mõeldakse, kuid kuulsaid arhitekte kutsuma ei hakata. Detailplaneeringule on kavas ametlik käik anda niipea kui võimalik.

Detailplaneeringu taotluse koostanud arhitekt Ülar Marki visiooni järgi võiks 200meetrisest pilvelõhkujast saada Põhja-Tallinna uus keskus, kuid tänaseks on koostöö Tolaramiga katkenud.

"Meie tegime ainult oma ettepaneku," räägib Mark. "Meil oli alast viis-kuus versiooni. Ilmselt see, mis puudutas kõrghoonet, jäi kõigile silma."

Marki sõnul teeb Baltexi kinnisvaraprojekti eriliseks tema mastaap - tootmishoone on umbes 200 meetrit pikk ning tegemist on ühe esimese majaga piirkonnas, millel on vaade kahes suunas merele ja ühes suunas vanalinnale. "See on väga tähendusrikas koht. Ta võiks anda imago, mida selles piirkonnas praegu keskusena ei ole."

Aswanit ennast on kinnisvaraarendusest rääkima saada raske. Enamasti on ta Eestist eemal või muutuvad tema plaanid viimasel hetkel ja kokkusaamine jääb ära. Ta ei vastanud ka Äripäeva e-postiga saadetud küsimustele.

Otsus Baltexis tootmine lõpetada sündis eelmisel sügisel sisuliselt üleöö. Suvel kohale jõudnud tuttuus masin sai täisvõimsusel töötada vaid kaks päeva, enne kui vabrik igaveseks hingusele läks.

2004. aasta alguses pakkus Sonny Aswani Eesti ühe suurima käibega tekstiilitootja ASi Baltex 2000 juhi kohta Meelis Virkebaule, kes enne oli pikka aega juhtinud Eesti suurimat tekstiilitööstust, Kreenholmi.

Kevadel alustaski Virkebau tööd ettevõttes, kus seis oli üsna nutune. Baltex figureeris sageli inkassofirmade võlglasi loetlevates kuulutustes, lisaks sellele olid ettevõttel maksuvõlad ja majandustulemused polnud kiita. Virkebau sõnul nägi ta 2004. aastal Baltexisse tööle asudes maksmata arveid, mis pärinesid isegi aastast 2002.

"Esimene pool aastat oli väga vastik, siis hakkasin ära harjuma," meenutab Virkebau, kuidas ta hakkas silma peal hoidma inkassofirmade kuulutustel, kus kirjas kehva maksekultuuriga ettevõtted. "Nii ei saa pikalt tööl käia, kui kardad iga telefonikõnet. See pole normaalne. See on hirmus tunne, kui sa ei suuda võlausaldajale öelda, millal arved makstud saavad."

Pinge tulemusena kukkus Virkebau lõpuks mullu aasta lõpus sisuliselt kokku.

Täna meenutab mees, et tööd vastu võttes küsis ta omanikelt investeeringuteks 6 miljonit eurot, kuid nii palju raha talle ei lubatud ning kokku lepiti 2 miljoni euro peale. Virkebau väitel nägi ta tegelikult sellest rahast aga vaid 150 000 eurot.

Tolaram Investeeringute direktor Urmas Reimand Virkebauga päris nõus ei ole ja usub, et lubatud 2 miljonit eurot ettevõttesse siiski pandi. Tekstiilitööstust päästa aga sellest hoolimata enam ei õnnestunud.

Reimand kinnitas samas, et enne lõplikku sulgemist üritati erinevaid stsenaariume läbi mängida. "Lõpuks jõuti sinnamaale, et jätkamine on agoonia pikendamine. Tegelikult oleks pidanud selle otsuse ehk varem tegema."

"Kõik läks hästi kiiresti, keegi ei osanud seda oodata," tunnistab Baltexi kommertsdirektor Tarvo Teder. "Me ei hakanud siin mingit balli korraldama. Lahkumispidu ei olnud ja keegi isegi ei mõelnud selle peale."

Teder ja Virkebau mõlemad räägivad, kuidas vahetult enne sulgemist hakkas vabrikus tööle uus masin, mis korjas puuvilla seest sodi välja, et kangas kvaliteetsem jääks. Virkebau kirjeldab, kuidas ta rõõmustas, kui nägi esimest kotitäit sodi, mis masin tunni ajaga puuvillast välja korjas. 3 miljonit krooni maksnud masin sai ära sorteerida vaid kaks koormatäit puuvilla.

"Ega ma ei taha sealt mööda ka sõita," vastab Virkebau küsimusele, mis tundeid temas Baltexi tootmise lõppemine täna tekitab.

"Ärevamad ja hullemad ajad on kindlasti möödas," usub Reimand. "Asi läheb normaalselt kinnisvaraprojekti arendamise teed."