Valitsejatel karlssonlikud põhimõtted

Eino Väärtnõu 04. september 2006, 00:00

Tallinna elu kuni 2015 haaravad arengukavad näitavad linlaste turvalisuse käsitlemist erinevate eesmärkide abil, aga ei neis ega kehtivas üldplaneeringus leidu siseministri 2001. a 20. juuni määruse alusel nõutud riskianalüüsi metoodikale vastavat riskide hindamist.

Selle tulemusena pole ei arengukavades, üldplaneeringus ega nendele tuginevates detailplaneeringutes õigesti arvestatud ohutuse tagamise aspekte, mis linna ehitamist oluliselt mõjutavad. Ja seda linnas, kus suurõnnetuste toimumise oht on käega katsuda.

Kas või viimatine 26. märtsil Muuga sadamas ammooniumnitraadi ladude juures toimunud põlengu juhtum näitab suurõnnetuse toimumise reaalsust, kuid ühelgi tasandil ei ole näha reaalseid samme Tallinna ja teisi Eesti asulaid läbiva plahvatusohtlike ainete transiidivoo ohtlikkuse vähendamiseks.

Samas, kui arvutus annab transiiditulu osaks riigi eelarvetuludest vaid tühise 0,05%, siis tuleb küsida, kelle huvides see ohtlik transiit ikkagi toimub?

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium fikseeris oma 2000. aasta 8. märtsi otsuses (asi 3-4-1-3-2000) põhimõtte, et igaühe õigust elule ja tervisele kaitseb põhiseadus (N 16 ja 28). Samas N 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohaliku omavalitsuse kohustus.

Järelikult on kõigil Eesti elanikel põhiseaduse N 14, 16, 25 ja 28 alusel õigustatud ootus, et nende elu, tervis ja omand ei oleks ohus, ning selle ootuse tagajad on põhiseadusega määratud. Kui aga lugeda valitsuse 20. juuli istungi protokolli, leiame hoopis ühehäälse otsuse mitte toetada Euroopa Parlamendi eelnõu tarneahela turvalisuse tugevdamise kohta. Selles olevat vaja meetmete valikul hinnata mõju liikmesriikide eelarvetele ja halduskoormusele, ning veel tulevat hinnata ettevõtluse kulude kasvu ja selle mõju ELi riikide kaupade konkurentsivõimele.

Ilmselt andis olulise toe valitsuse ülaltoodud seisukohale majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis koostatud dokument "Ministeeriumi riskianalüüs. I osa. Tallinn, 2004".

Selle järeldustest loeme, et riskianalüüsi tegemise eesmärk oli selgitada valitsemisalas esineda võivad hädaolukorrad ning hinnata nende toimumise tõenäosust ja tagajärgi.

Analüüs näitas hoopiski, et (väljavõtteline tsitaat järeldustest): "…meil ei ole kujunenud analüüsi ja hindamise mehhanismi. Analüüsi käigus riske ei tuvastatud, ohtlikke ja ohustatud objekte ei määratud, riske ei hinnatud - kuna need tegevused kõik on väga ajamahukad ja akadeemilist lähenemist nõudvad. /---/ Keskenduti vaid arvatavale sündmusele, kuid riske, mis sellele sündmuseni võivad viia, ei tuvastatud ega hinnatud. /---/

Seega ei ole võimalik ka riskide vältimiseks, ennetamiseks või elimineerimiseks midagi konkreetset ette võtta. Ilmselt seetõttu ei toonud riskianalüüs riskikäsitlustes ehk ennetustegevustes esile ühtegi konkreetset ettepanekut, mingi uue ennetusprojekti, tegevuskava jne. koostamiseks või rakendamiseks."

Lugenud raskelt koormatud riigiametnike töö järeldusi, jääb vaesel kodanikul vaid üle end rahustada klassikute asjakohaste ütelustega. Astrid Lindgreni loodud mehike Karlsson katuselt juhendas: Rahu, ainult rahu! Igihaljas Jaroslav Hašek võttis analoogilise olukorra kokku nii: "Sügava veendumusega ootame me oma lõppu."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing