4050kroonine alampalk - kas hukatus või õnn?

Harri Taliga 06. september 2006, 00:00

Ametiühingute otsus taotleda 2007. a üleriigiliseks alampalgaks 4050 krooni kuus on pälvinud vastakaid hinnanguid. Näiteks leitakse, et ametiühingud on mõistuse kaotanud, kuna soovivad korraga 35protsendilist palgatõusu.

2001. a leppisid ametiühingud ja tööandjad kokku pikaajalised alampalga tõstmise põhimõtted. Eesmärgiks seati põhjendamatult suure lõhe ületamine alampalga ja keskmise palga vahel.

Et jõuda ühise sihini - tõsta alampalk 2008. aastaks 41 protsendini keskmisest brutopalgast - nähti ette nende kahe numbri suhte parandamine 1,5 protsendipunkti kaudu igal aastal. Nii oleks pidanud alampalk 2005. a moodustama 36,5% keskmisest palgast, tänavu 38% ja järgmisel aastal 39,5%. Euroliidus peetakse õiglaseks olukorda, kus alampalk moodustab 60% keskmisest.

Kokkulepitud taset pole õnnestunud saavutatud. Mullu kujunes suhtarvuks 33,3%, tänavu võib suhe isegi halveneda. Millest selline areng?

"Peasüüdlaseks" on kiire majandusareng, mis on tõhusalt kergitanud keskmise palga näitajat. Viimastel aastatel on keskmine palk kasvanud kiiremini kui alampalk - näiteks mullu vastavalt 10,8% ja 8,5%. Rahandusministeeriumi äsjase prognoosi kohaselt tõuseb keskmine palk tänavu 13,8%, mis samuti ületab kokkulepitud alampalga kasvu (11,5%).

Teisalt on oma roll kindlasti ka nn jalgadega hääletamisel - inimesed, kes pole rahul Eesti madalate palkadega, lahkuvad kodumaalt, et saada oma töö eest väärilist tasu. Seetõttu ei väsi ametiühingud kordamast - madalate palkade poliitikast küünte ja hammastega kinnihoidmine on ühiskonnale ja majandusele hukatuslik. Sellega saevad ettevõtjad oksa, millel ise istuvad.

Viimastel aastatel toimunud arengu analüüs näitab selget trendi: rahandusministeerium on sunnitud igal aastal oma eelmise aasta prognoose kõvasti korrigeerima - ja ainult ülespoole.

Aasta tagasi eeldati 2006. a keskmiseks palgaks 8680 krooni, tänavu augustis suurendati sama näitajat aga juba pea poole tuhande krooni võrra - 9170 kroonini. Ja suure tõenäosusega on tegelik tulemus (selle saame teada järgmisel suvel) veel kõrgem. 2007. a keskmise palga prognoos suurenes aastaga koguni 886 krooni!

Olukord majanduses tingib paratamatult alampalga ja keskmise palga suhte halvenemise, sest tänavune alampalk lepiti kokku 2005. a augusti prognoosist lähtudes. Just seepärast nõuavad ametiühingud hüpet alampalga kasvus. Seda enam, et soodne majandusseis on kõige õigem aeg vähendada alampalga mahajäämust keskmisest palgast. Pealegi peavad riigi majandusedust saama osa kõik, kes sellesse oma panuse andnud, st kõik töötegijad, mitte ainult kõrgepalgalised.

Kindlasti ei põhjusta alampalga kasv meie majanduse ülekuumenemist ega inflatsiooni. Keskmise palga numbrit veavad ülesmäge just suuremad palgad, mis kasvavad pidevalt ja hoolimata sellest, kuidas suureneb alampalk.

Demagoogilisi ja eluvõõraid väiteid, nagu suurendaks alampalga tõus inflatsiooni ja tööpuudust, kuuleme oma läbirääkimistel igal aastal. Faktid räägivad pigem vastupidist - kuigi viie aastaga meil alampalk peaaegu kahekordistus (1400 kroonilt 2000. a mulluse 2690 kroonini), kasvas hõivatute arv samal ajal 35 000 võrra (veidi enam kui 6%), mitte ei vähenenud!

Äärmiselt küüniliseks saab nimetada soovitust, et ametiühingud vähendaksid oma palganõuet lisaks kõigele muule ka seetõttu, et Eesti saaks kiiresti üle minna eurole. Me ei ole nõus arvamusega, et ainult töötajad peaksid euro kasutuselevõtu nimel senisest veelgi rohkem püksirihma pingutama.

Palgakokkulepetega pannakse paika minimaalne tase, millest vähem ei tohi kellelegi maksta. Kui tegelik palgatase on ametiühingute nõutavast alampalgast nagunii kõrgem, siis ei saa alampalk mingil moel majandust üle kuumendada. Seega pole objektiivseid põhjuseid alampalka iga hinna eest kinni hoida. Nii palju sotsiaalset vastutustunnet peaks tööandjatel olema, et vaadata majanduslikku ja sotsiaalset arengut tervikuna ning mitte võtta eeskuju riigi palgapoliitikast, kus ametlikult fikseeritud palgamäärad kuuluvad absurdi valdkonda.

Mis iganes summa järgmise aasta alampalgaks ka kokku lepitakse, jõutakse selleni tööandjatega peetavatel rasketel läbirääkimistel. Sõltumata tulemusest kuuleme töötajate poolelt kindlasti kriitikat, et saavutati liiga vähe. Kriitika on teatud mõttes õigustatudki - 4050 krooni pole palk, mille üle hõisata. Inimene, kes teeb iga päev kaheksa tundi tööd, peaks saama tasu, mis võimaldaks inimväärset elu.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing