Laenukontor - liigkasuvõtja uues kuues

Artikkel

- Uudised
- ÄP fototoimetus
- 5. september 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Laenukontor - liigkasuvõtja uues kuues
Äripäeva meelest on enamiku laenukontorite näol tegemist raha(pesu)masinatega, sest neid ei huvita nende tulude legaalsus. Sellise järelduse võib teha, lugedes artiklit laenukontoritest tänasest Äripäevast.
Kontorid annavad laenu inimestele, kes pangast laenu ei saa. Neil puudub kas laenu teenindamiseks piisavalt suur sissetulek või on nad end juba viimase piirini kinni laenanud või on selleks mõni muu põhjus. Kontorid aga ei uuri, kust tuleb raha, millega inimene laenatud summa tagasi maksab.
Laenu saamiseks piisab laenukontorile, kui ametlikult ehk siis laenuvõtja pangakontole laekub kuus paar tuhat krooni. Pangad teadupärast sellise pideva sissetulekuga inimestele laenu anda ei riski.
Laenukontorite selline tegevus hoiab elus ümbrikupalkade maksmist - laenu saamiseks pole vaja sissetuleku päritolu tõestada. Toimetuse arvates tuleb maksuametil laenukontorid tõsisemalt ette võtta, kuna sellised rahaasutused on ideaalsed paigad rahapesuks - laenuvõtja ebaseaduslikult teenitud tulu legaliseerimiseks.
Meeleheitel inimestel tasub aga ka kõige suuremas rahahädas laenukontoritest kõrvale hoida, sest sisuliselt võrdub laenamine neist asutustest enda vabatahtlikult võlamülkasse uputamisega.
Laenuintressid on vähemalt kaks korda kõrgemad kui pangas ning tagasi tuleb maksta seega vähemalt topeltsumma laenatuga võrreldes. Tegelikult pole intressidel "lage" - tänasest loost loeme, et intress võib olla isegi 360%. Ja mida hädalisemalt raha vaja, seda kõrgem võib olla intress.
Lootusega, et rahaline seis kohe-kohe paraneb ja just laenukontorist saadud summa on selle eeldus, ennast petta ei maksa - juba laenukontorisse pöördumine ise näitab asja suhtelist lootusetust. Muidugi võib bingos võita või päranduse saada, aga päriselus juhtub seda vaid üksikutega.
Tänapäevased liigkasuvõtjad on muidugi oma ajaloolistest eelkäijatest veidi armulikumad, võlgnikul just käsi otsast ei raiuta ega elu külge ei kiputa, aga - annad kuradile sõrme, ta võtab terve käe: tühisest laenusummast võib lõpuks kasvada hiigelnumber. Makseraskuste puhul tiksub viivist iga päev sadakond krooni juurde - olenevalt muidugi kontorist - ning ühel hetkel võib olla läinud nii laenaja varanatuke kui ka tagatiseks panditud ema-isa korter.
Ning parim viis ettevõte pankrotti ajada on küsida investeeringuks raha laenukontorist.
Kui raha tingimata vaja, on odavam ja kindlam laenata seda pangast. Kuigi ka pangast laenu võttes võib sama juhtuda, kui oma riske õigesti ei hinda, on pank paindlikum - saab muuta tagasimaksegraafikut või võtta laenupuhkust.
Kui pank ei anna laenu, on targem investeering - olgu see mõeldud milleks iganes - tulevikku jätta, kui minna laenukontorisse, asutusse, mida Eestis õigupoolest keegi ei kontrolli ning mis tegutseb oma suva järgi.
Majanduskasvu ajal, kui raha palju liikvel on, õitseb ka laenukontorite äri. Kui majandusel hakkab halvemini minema, on laenukontorid esimesed, kes laenaja kõri kallale kipuvad.
Autor: ÄP
Hetkel kuum