Kolkja kala- ja sibularestoran korvab halva kalaõnne

Nii et kui lõpuks restorani jõudsime, olime sibulate ja kalade söömiseks põhjalikult valmis.

Väljastpoolt on restoran tagasihoidlikult korralik, pole ei säravaid sibulakupleid ega tahmunud palktaret, tavaline euromaja.

Sisekujunduses räägivad sibulad, kalad ja vanad kombed kaasa rohkem, aga mitte ülemäära, butafooriat on, aga mõõdukalt.

Ettekandja oli rahvariietes, rääkis eesti keelt veatult, kuid aktsendiga. Peipsi ääres on eri religioonid ja kultuurid sajandeid koos eksisteerinud, siin elavad kõrvuti vene vanausulised, eestlased ja setud. Kolkja on olnud vene vanausuliste küla, siin räägitakse rohkem vene kui eesti keelt.

Sibula-kalarestorani menüü ongi kõige ehedam kultuuride sulam: road on valmistatud vanausuliste traditsiooniliste retseptide järgi, aga menüü on eesti, vene ja inglise keeles. Eesti keeles suurelt, vene ja inglise keeles väiksemalt.

Väike vene aktsent annab suures kirjas eestikeelsetele toitudele oma erilise maitse: kalapelmeenid on hapukooriga, praed on kartuli ja salatidega, ühe roa nimi on kala-kapsas supp ning mõnes kohas on kirjas restoran, aga mõnes restoraan. Poleks uskunud, et tavalised väiksed ortograafiavead võivad kulinaariale niivõrd palju juurde anda, iseloomustada maitseid ja valmistusviisi märksa paremini kui pikk jutt. Loodetavasti ei pea restorani perenaine kiitust kriitikaks ja laseb toredatel sõnadel edaspidigi menüüd kaunistada.

Nüüd siis roogadest-jookidest. Sissejuhatuseks pits Kalgaani nastoikat, ikkagi järvelt tulnud, peedisalat ja tindikalasupp. Siis pliinid kohatäidise ja hapukoorega ning hautatud latikas vanausuliste moodi. Lõpetuseks Staroveri tee ehk tee vanausuliste moodi: tugev taimetee, mille juurde toodi kodust suhkrukeedust, Lehmakese kommi meenutavaid tükikesi - sobis nii janukustutuseks kui ka magustoiduks.

Kõik maitses justkui vanaema juures. Ainult need ei olnud omaenda vanaema harjumuspärased road, vaid naabripere omad: koduselt lihtsad ja puhtad, aga natuke teistmoodi, kui oma kodus harjunud. Tindikalasuppi ei saa päris kindlasti kusagil mujal, kalapelmeene juhtub ette haruharva, aga siin tehakse isegi pilaff kalaga. Põnevamatest roogadest peab nimetama veel magusat vanausuliste pirukat, aga see oli just otsa saanud.

Ettekandja oli malbe ja nobe, justkui Tšehhovi novellist pärit. Laudadel samovarid. Muusikaks vene rahvalaul, just parajalt vaikselt. Kui tavaliselt saab söögikohast koju kaasa osta kas terve lõunasöögi või vähemalt pirukaid ja kooke, siis Kolkja restoranist saab koju viia sibulakorvi.