'Ettevõtja õigus' - tark mees taskus

Tegevuskava "Ettevõtja õigus", mida justiitsministeerium on Äripäevas tutvustanud, kätkeb algatusi, millega meie ettevõtluskeskkonda konkurentsivõimelisena hoida. Siiski ei piisa siin ainult olemasolevate seadusesätete pidevast ajakohastamisest. Ettevõtjasõbraliku õiguskeskkonna kujundamiseks peab muutuma ka õigusloomeprotsess. Kiirustamise asemel peab märksõnaks saama põhjalikkus: eelnõusid tuleb senisest põhjalikumalt ette valmistada. Eriti aga on vaja igakülgselt analüüsida mõjusid, mis pakutavate lahendustega eeldatavalt kaasnevad.

Sellest võidaksid nii ettevõtjad, kelle jaoks õigusaktide muudatused seonduksid enam tegeliku olukorraga, kui ka õigussüsteem tervikuna, mille areng muutuks paremini prognoositavaks. Paremini ettevalmistatud muudatused on ka lihtsamini rakendatavad.

Loomulikult ei loodaks igikestvaid seadusi. Õigus peabki koos aja ja oludega muutuma. Küsimus on selles, kuidas valmistada muudatusi ette nii, et probleeme ikka lahendataks, mitte kitsenduste näol juurde ei tekitataks.

Õigupoolest ei olegi vaja mingeid kardinaalselt uusi nõudeid õigusloome vallas, vaid pigem tuleb hoolikalt järgida olemasolevaid. Nt peaks juba praegu analüüsima õigusakti vastuvõtmisega kaasnevaid arvatavaid sotsiaalseid tagajärgi, aga ka mõju majandusele, keskkonnale, asutuste töökorraldusele. Analüüside tulemused, mis ühtlasi eelnõus sisalduvaid lahendusi toetaksid, tuleb esitada seletuskirjas.

Laiemalt võttes peavad igasugused piirangud põhiseaduses sätestatud õigustele ja vabadustele olema vajalikud. Vajalikkust ei saa välja selgitada kõhutundele tuginedes. Ka teiste riikide võrreldava praktika tundmisest ei piisa alati, sest Eesti olud on enamasti teistsugused. Peab kontrollima muudatuste mõju, koguma andmeid rakenduspraktika kohta, võrdlema eri lahendusvariantide toimet. Õnneks jääb üha vähemaks eelnõusid, millega, seletuskirja põhjal otsustades, mingeid mõjusid justkui ei kaasnegi. Vajadust pöörata mõjude analüüsile enam tähelepanu on viimaste aastate jooksul korduvalt rõhutanud mitmete põhiseaduslike institutsioonide esindajad. Kuid ka "Ettevõtja õiguse" tegevuskavale lisatud küsimustikule vastanud märkisid, et järjepidevalt tuleks hakata nõudma eelnõude mõjude hindamist.

Võrreldavad arengud leiavad aset ka ELis - kõigile EK algatustele peab olema lisatud mõjuanalüüs, välja on töötatud ühtne metoodika. Soomes andis just eelmisel nädalal kõrgetasemeline ekspertrühm peaministrile üle põhjaliku tegevuskava koos soovitustega õigusloomeprotsessi parendamiseks. Seega võime öelda, et õigusloomeprotsessi reformimiseks on eeldused olemas. Millest siis puudu jääb? Praegu põhiliselt oskustest. Ilmselt tuleb täpsustada ka mõjude hindamise juhiseid. Praegune sageli väga ebaühtlase kvaliteediga mõjude analüüs peab tervikuna muutuma süsteemseks ja lahutamatuks osaks õigusloomeprotsessis. Ennekõike peab aga muutuma mõttemaailm. Õigusloomeprotsessi eesmärk ei ole aja peale konveiermeetodil toota ajutisi lahendusi.

Justiitsministeerium on asunud kaardistama ministeeriumide ja teiste riigiasutuste analüüsikompetentsi, et seejärel kokku leppida miinimumnõuetes, mida iga eelnõu puhul hindama peab. Edasi tuleb tugevdada kontrollimehhanismi ja välja arendada nõustamisfunktsioon, mis võimaldaks praktikat ühtlustada. Eesmärk - pakutavad lahendused oleksid ühtaegu õiguslikult korrektsed ja mõjult prognoositavad. Seejuures võib tunduda mõneti üllatavgi, et hästi töötava lahenduse leidmiseks ei peagi alati õiguskorda muutma.

Autor: Karmen Vilms