Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kas Eesti mees on tropp?

Andres Kask 12. september 2006, 23:00

Nii nagu igas kogukonnas on ka eestlaste seas terve hulk neid, keda õrnem sugu troppideks kutsub. Aga kas eesti meeste hulgas on keskmiselt enam troppe kui paljudes teistes riikides?

Kui kuulata seltskonnas naiste pajatusi, siis jääb küll selline mulje. Igal juhul olen juba üsna pikka aega täheldanud, et eesti naised alaväärtustavad eesti mehi. Eriti võrreldes välismaise mehega, kes valgel ratsul mägede tagant kohale kappab ja nii mõndagi kokku lubab. Eesti meestele on viimaste aastate jooksul pandud tohutu sotsiaalne surve: pole pappi - pole mees, pole positsiooni - oled tropp.

Et elus toime tulla, peavad mehed kas või nahast välja pugema - aina suurem on lähiümbruskonna ja ka ühiskonna üldine surve uute asjade ja parema elu suunal. "Miks naabritüdrukul on klapiga telefon, aga mul tavaline?" küsib tütar, ise ei oska veel kirjutadagi. "Miks meil pole arvutit kodus?" küsib poeg. "Kas tõesti ei saa siis korra aastas soojale maale puhkama?" uurib naine huuli torru ajades. Need on küsimused, millega meie mehed iga päev kokku puutuvad ja millele enamik peab kahjuks vastama: "Ei saa, liisingud ju maksmata." Aga mehe hinge jääb see vastus kriipima. Olen ma siis tõesti viletsam kui teised? Nii saabki alguse lõputu töörügamine ja enesehävitus.

Paljud mehed lähevad välismaale tööle. See aga tähendab kuudepikkust eemalolekut oma perest ja võõrdumist lastest. Üks telefonikõne päevas ei asenda isa paid ja abikätt, rääkimata abikaasadevahelisest lähedusest. Naised on ripakil, lapsed kasvavad isata. Kas me siis sellist isadeta Eestit tahtsimegi?

Ühiskonna põhitähelepanu on naistel ja naiste probleemidel. Mehed pole harjunud oma hädadest rääkima. Eesti meeste puhul pole kinnise loomuse tõttu lahenduseks ka sõbra õlg, mille najal ennast tühjaks nutta, rääkimata regulaarsest psühholoogi abist. Küsige oma lähikonna meestelt, kes neist on käinud psühholoogi juures jutul. "Nalja teed või? Ega ma hull ole," on tõenäoline vastus. Eestlane ja eriti meeseestlane elab enda sisse. Ka kõige suuremasse mehesse ei mahu ära kogu koorem, mille Eesti ühiskond ja aja nõuded tema õlgadele panevad. See on ka koht, kus meeste puhul alkoholism, narkomaania ja muud pahed alguse saavad.

Aastatega paisu taha kogunenud viha saab äkilise väljenduse, sest keegi pole eesti mehe sisse vaadanud ega tema hinge pärast südant valutanud. Kui tahate, et iibepügal jälle tõusule pöörduks, on aeg just sinna vaadata ja miskit ette võtta. Olgu alustuseks selleks siis meestele psühholoogilise abi kättesaadavamaks tegemine või paremini reklaamitud nõustamistelefonid.

Muidugi ei päästa see meie sugu, aga algus oleks seegi. Probleemi teadvustamine ja selle uurimine oleks juba kõva sõna meeste hingehädade raviks. Ehk seejärel hakkavad itaalia nunnude kõrval ka rõõmsameelsed eesti mehed silma paistma.

Uuringud näitavad, et viljakus on meil teiste Euroopa riikide meestega võrreldes kõrge. Kogu selle rikkuse käikulaskmiseks peavad eesti naised tähelepanelikumad olema ja proovima kõigepealt eesti meeste suunurgad ülespoole ajada ja küllap siis ka viljakus tõusuteele pöördub.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:19
Otsi:

Ava täpsem otsing