Koolidilemma: vabadus või traditsioonid?

Olen juba üle kümne aasta Eestist eemal Taanis elanud ega ole tagasipöördumise peale siiani eriti mõelnud. Küll aga rabas koolidilemma mind endalegi ootamatult aasta tagasi, kui mu poeg Jonas oli saanud kuueseks ja pidi Taani koolisüsteemi järgi nullklassi minema.

Olen siiani veendunud, et Eesti koolides saavad lapsed targaks. Nad õpivad varakult lugema, loevad palju, õpivad palju keeli, teavad peast tohutul hulgal fakte ja aastaarve, kuid saavad ka loominguliste ainete osas tugeva põhja alla. Nii on vähegi õppida viitsival koolijütsil tulevikus palju võimalusi ning ta ei pea oma teadmisi mujal maailmas häbenema. Kuid koduseid töid ja eksameid, katseid ja stressi on samuti palju.

See-eest on Taani koolid Euroopa koolide statistika häbiväärsemas osas. Pea pooltel 6. klassi õpilastest on suured probleemid lugemisega. Teksti võib küll igaüks läbi veerida, kuid sisust arusaamine pole sugugi kindel. Väidetavasti on ka üle 35% täiskasvanutest siin riigis funktsionaalsed analfabeedid ning inglise keele oskus pole sugugi nii ladus, kui kohalik rahvas seda ise kipub arvama. Matemaatika lonkab ja loodusteaduste algteadmised on äärmiselt tagasihoidlikud.

Otsustasime pärast pikka kaalumist panna oma lapse vabakooli, mis järgib Taani pedagoogi Grundtvigi ideid. Kahtlused ikka jäid. Palju on õppeplaanis sporti, kunsti, valikaineid ja lihtsalt õues müramist, kuid kas laps kõige selle kõrvalt ka tähed selgeks saab? Otsustavaks said kooli asukoht linnast väljas põldude vahel suures pargis ning fantastilised õpetajad, kelle silmadest säras nii palju energiat ja vaimustust. Ja suhteliselt suur meesõpetajate arv. Ka klasside suurus ulatus selles suhteliselt väikeses 120 õpilasega koolis vaid 18 õpilaseni klassis tavakoolide 32-34 asemel.

Tagantjärele tõdedes oli esimene aasta Jonasele suureks elamuseks. Nädala ülesehitus oli lihtne: pärast ühist hommikulaulu kulus esimene pool päevast alati oma klassi emakeelele ja matemaatikale, teine pool kõigele muule gruppides, kus oli lapsi igast klassist. Koolist tuli koju väsinud, kuid õnnelik laps. Kui kuueaastane Jonas vahetult enne jõule sohva nurgalt pika loengu universumi ehitusest pidas, sain isegi aru, et selles koolis laps rumalaks küll ei jää. Meenus ühe tuttava koolmeistri jutt, et kool on nagu ehitus: ehitatakse tellija materjalist. Kui on materjali, küllap siis juba ehitatakse. Võib-olla ongi Taani koolide protsessile orienteeritud töö sama õige kui Eesti koolide resultaadile orienteeritus. On ju suurem osa taanlastest saanud erialase koolituse ja mis kõige tähtsam - ühiskond toimib.

Põnevat ja rõõmsat kooliteed kõigile koolijütsidele ja rahu nende emadele-isadele!

Autor: Lea Reitel-Hoeyer