Lähme õue sööma!

Kõige lihtsam oleks minna oma harjumuspärasesse restorani ja loota, et mõned lauad on ka õue tõstetud. Suurel osal ongi: Raekoja plats, Vene, Dunkri ja Viru tänav Tallinnas, Raekoja plats ja Rüütli tänav Tartus on justkui üks suur vabaõhu õllesaal, raske aru saada, kus algab üks ja lõpeb teine restoran või kohvik. Enamasti on nad kõik ühte nägu ja A. Le Coqi sirmidega kaetud. Mõnel on laudlinad (Toscana Vene tänaval Tallinnas, Pierre Tartu Raekoja platsil), mõnel pisut parem mööbel (Klafira Vene tänaval), rohkem lilli või natuke huvitavam terrassipiire (Olde Hansa, Mõõkkala Tallinnas), aga seda erilist Selle Suve Terrassi sealt ei leia.

Mõnusal terrassil peaks lisaks heale köögile ja teenindusele - need on ju elementaarsed - olema ka pilkuköitev vaade ja mõningane eraldatus. Lausa tänavaservas kiikavad möödakäijad taldrikusse ja hõljuvad autode heitgaasid.

Meri. Eestil on merepiiri 769 kilomeetrit, aga merevaatega restorane saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Parim nendest on Tallinna külje all Viimsis asuv Paat. Paadil on suur rannaterrass ja väike restoraniterrass ning süüa saab mõlemas päris hästi. Rannaterrassil on klaasist sein mere pool ees, tuul otse peale ei puhu. Restoraniterrassil on kolm kahekohalist lauda imelise vaatega Tallinnale ja just see väike rõdu on minu arvates Eesti parim terrass. Lisaks asukohale on Paadis ka hea köök, suur valik kalaroogasid ja korralik teenindus. Ainult laud tuleb varakult kinni panna.

Toredad merekaldakohad võiksid olla jahisadamate restoranide terrassid, ikkagi meri ja purjekad ja parkunud meremehed kogu maailmast. Tallinna ja Pärnu jahisadama restoranidel on pehmelt öeldes arenguruumi, aga selle suve tore leid oli Haapsalu Grand Holm Marina restoran - head söögid, tore teenindus ja vahva asukoht linna taganurgas. Menüüs on Euroopa maitsetega harjunud rahvusvahelisele klientuurile hästi tuntud road ja koduköögi moodsad töötlused. Kahjuks on see koht lahti ainult kolmel suvekuul. Erinevalt Tallinnast on Haapsalus mere kaldal veel mitu söögikohta oma terrassidega, näiteks Promenaadi hotellirestoran ja imeilus Kuursaal, aga neid ei julge soovitada, ainuüksi ilu kõhtu ei täida.

Tallinnas on ka üks merepealne restoran, aurulaev Admiral - vähe väsinud laev on kohandatud korralikuks restoraniks ja kui soovi on, sõidab see sööjatega mere peal ringi ka. Lauad on nii laevatekil kui ka salongis. Mujal maailmas ujuvad laev-restoranid igal väiksemalgi veekogul, meil taolisi rohkem ei ole. Admirali leiab Admiraliteedi basseinist, laevalepääsu tuleb otsida parkivate autode vahelt. Lumivalged laudlinad, kalatoidud, Vene ja Balkani köök koos Euroopa klassikaga, väärikas eas personal - väga eriline koht, iseasi, kas igaühe meele järele. Nende kolme kohaga ongi mereäärsed lemmikud otsas. Suvituspealinnas Pärnus ignoreerivad restoranid ja kohvikud nii merd kui ka jalakäijate tänavat, neil on ainult üks Rannahotell.

Vanalinn. Tallinnas tulevad Toompea ja vanalinn tavaliselt meelde siis, kui külalistele linna vaja näidata. Ometi kõlbavad vanad müürid ka restoraniterrassi meeleoluloojateks: Toompea lossi kõrval, justkui Toompea tagahoovis on Toomkooli restoran, kus suvel on lauad tõstetud otse lossimüüri kõrvale.

Pühavaimu kiriku tagahoovi seadis ennast sellel suvel sisse Saiakangi kohvik. Värvilised laudlinad ja lilled koos väärika sajanditevanuse valge kirikuseinaga on kohvijoomisele pühalik-rõõmsaks taustaks, tuul ei puhu ja kirik varjab päikest.

Oma keskaegsed õued on kasutusse võtnud ka vanalinna tipprestoranid Balthasar ja Stenhus. Balthasari õu on kitsas ja isegi natuke hämar. Ometi käib seal lõunamaine värvide pillerkaar, vanade müüridega õue panevad särama lilled ja laudlinad. Stenhusi aeda varjutab hiiglaslik puu, aga et langevad lehed külalisi ei tülitaks, on õue kohale võrk tõmmatud. Eriti romantiliseks muutub see õueterrass õhtuhämaruses, kui laternad põlema pannakse. Samamoodi muudavad laternad hubaseks ja salapäraseks minu Pärnu lemmiku Stefani pitsaõue.

City. Meri ja keskaegsed müürid sobivad terrassile meeleoluloojaks hästi, aga on veel muid võimalusi. Linnamelu eest võib peitu minna ka aiavaikusse või lihtsalt vaadata sellele ülevalt alla. Ülevalt alla vaatamiseks on Tallinna parim koht Radissoni hotelli 24. korruse lounge. Tuledes city, ülelinnavaade, jahutav tuuleke, mahe muusika - kes selle koha kord üles leiab, enam ära ei unusta.

Aiad. Parimad aiad (muidugi koos söögi ja joogiga) on Tallinnas Šoti klubi restoranil ja väikesel Vanalinna muusikamaja Kohvicumil. Kohvicumi on asjassepühendamatutel raske leida ja parem ongi - selle koha võlu on tema varjatuses. Šoti klubi restorani aed suudab aasta-aastalt järjest kaunimaks minna, toit ja teenindus püsivad heal tasemel. Ainult kahjuks meeldib see koht liiga paljudele, tihtipeale on lauad reserveeritud. Pärnu kauneim terrass on Ammende villal: põlised pargipuud, purskkaev, suvekontserdid, tuules hõljuvad valged kardinad, liilialõhn ja ohtralt nostalgiat.

Tartu. Tartu sümbolkohad on ülikool ja Vanemuine, mõlemal oma söögikoht ja terrass. Vanemuise majas on Shakespeare, ülikooli kõrval muidugi Ülikooli kohvik. Shakespeare on ilusam, seal on aednik tublisti tööd teinud ning vaade jõele ja linnale on hoolimata uuest koledast kaubamajast ikka veel olemas. Süüa saab mõlemas enam-vähem hästi. Sellel suvel on Tartus uus terrass, mida kiites on kahetised tunded. Ühelt poolt ei tahaks kesklinna tekkinud koletise, uue kaubamaja kohta midagi head ütelda, aga ometi on selle kolmandal korrusel tore bistroo ja kohvik Dedi, mille suurtest akendest ja terrassilt saab ka Tartule ometi ülevalt alla vaadata. Kuigi terrass on otse parkla kohal, näeb ka teatrimäge ja jõge, pealegi saab Dedis keskmisest paremini süüa.

Pühajärv. Tartust lõuna poole sõites leiab kaks terrassi Pühajärve äärest: Pühajärve puhkekodu ja Nuustaku pubi. Nuustaku pubi on erakordse vaatega, kuid kahjuks täiesti tavaline maakõrts, kus lärmiraadio linnulaulust üle mängib. Pühajärve puhkekodu terrassil on vaikus ja rahu ning vaarikahooajal menüüs vaarikaeri.

Kindlasti on nii mõneski kenas mere- või järveäärses kohas, künkal, tagahoovis või aias veel mõni väike restoran koos toreda terrassi ja hea söögiga, mida ei oska kiita, sest pole sinna sattunud. Veel loodan, et järgmisel suvel kolivad õue ka need kohad, kes seni pole seda veel teinud. Hea toit on tõelise õnne alus, kinnitas kokkade kuningas ja kuningate kokk August Escoffier. Loomulikult pidas ta silmas sööki ja jooki ning kaaslasi, kellega naudingut jagada, aga kindlasti ka kohta ja ümbrust, kus oleks nii ilus kui ka mõnus.

Fotod: Maris Ojasuu, Meeli küttim, Indrek Susi, Erik Prozes