Maie ja Maire Niit murravad müüte

Jaanipäeva paiku 68. sünnipäeva pidanud Maie Niit lausa säriseb elujõust. Lihatööstuse majja sisenedes pole kahtlust, kelle kuningriiki oleme sattunud: välisukse vastas stendil ripuvad Maie kümme käsku töötajatele. Maie ise naerab, et see on rohkem reliikvia firma algusaegadest: "Siis oli tõesti kõva kätt vaja!"

Kõva kätt annab Maie töötajatele vahel praegugi tunda. "Kui midagi hullusti on, siis jooksen tsehhis edasi-tagasi ja märatsen," ei salga Maie. Mesilastega tegelemist oma suurimaks hobiks pidaval proual on oma juhtimisteooria: kui mesilased muutuvad rahutuks ja hakkavad sumisema, siis tuleb neile suitsu peale lasta. Kui Maie näeb, et inimesed hakkavad "vorsti koju vedama", siis tuleb kuri karja: perenaine kamandab kõik fuajeesse kokku ja peab ise trepiotsalt noomituskõne. See on siis suitsulaskmine. Ja mõneks ajaks on lihatööstuses jälle kord majas.

Tumedasilmne minia Maire (37) paistab oma särtsaka ämma kõrval välja leebe ja tagasihoidlik. Maie on lubanud lihatööstuse ohjad kord Mairele pärandada. Kuidas selline naisterahvas küll hakkama saab, kui käredat ämma enam kõrval ei ole? Peainsener Harri Heitur, keda Maie ja Maire oma paremaks käeks kiidavad, kinnitab: Maire on küll vaiksem, aga töötajad kuulavad teda vahel pareminigi kui Maiet. Sest Maire on konkreetne: ühe korra ütleb ja järgmine kord tuleb juba tulemust nõudma.

"Tublid naised on mõlemad, kui vaja, võtab Maie pika noa ja läheb tsehhi liha lõikama. Samamoodi, kui häda käes, aitab Maire pakkida," kiidab Heitur.

Säh sulle rahulikku pensionipõlve! EPA lihatehnoloogina lõpetanud Maie on poole oma elust Tartus lihakombinaadis ja konservitehases töötanud. Vene aja lõpul oli Maie ametis EKP Tartu rajoonikomitees.

Maie vanematekodu on Otepää lähedal ja vanemad maetud Otepää surnuaeda. 1990. aastal mõtles tollal 51aastane Maie, et koliks õige Otepääle elama, hea lähedal vanemate haudu hooldamas käia. Ja otsiks seal kandis mõne mõnusa vaikse töökoha, millega enne pensionilejäämist paar aastat ära elada. Selgus aga, et tollal oli Otepääl suisa võimatu mingit tööd leida. Sovhoosikord hakkas vaikselt hingusele minema, turismimajandusest polnud veel kippu ega kõppu.

Kes teab kui tõsiselt, aga toonased vallajuhid soovitasid Maiele: "Tulge ja tehke lihatööstus!" "Tahtsin ikka erialast tööd teha," tunnistab Maie, et soovitus langes viljakale pinnasele. Läheduses leidus sovhoosi tühjaks jäänud farmihoonetes tulevasele lihatööstusele sobiv paik.

Abikaasa ja lapsed suhtusid ema ettevõtmisse rahulikult. "Töökohta tal ju polnud ja ettevõtlik on ta alati olnud," sõnab abikaasa Kalju. Poeg Andrus muretses küll natuke ema tervise pärast: "Algul mõtlesin, et vana inimene juba, teeb oma tervisele liiga. Aga ta on välja vedanud." Ka poeg tunnistab, et ema on eluaeg ettevõtlik olnud, juba Tartu lihakombinaadis algatas ta pidevalt uusi asju.

"Ema on rahvainimene, kombinaadis oli ta ametiühingu esinaine. Rahvaga suhtlemise kogemus on tal sellest ajast. Aga juba vanaisa, Maie isa, oli selline rahvamees," leiab Andrus põhjendust ka geenidest. Abikaasa Kalju lisab, et Maiele on ikka meeldinud perekondlikel tähtpäevadel sõna võtta, nii pulmades, juubelitel kui ka matustel.

Väike, aga tubli. "Esimese looma tapsime 1992. aasta 7. aprillil, veel rublaajal," mäletab Maie täpselt. "Ma ikka jälgisin märke ka, et oleks sobiv aeg - noorkuu pidi olema."

Kas tänu noorkuule või millelegi muule, aga Otepää lihatööstus jäi püsima. 30 töötajat ja 2,1 miljonit kasumit pole just hiigelettevõte, kuid ühele perele paras pidada ja Otepää mastaabis arvestatav tööandja. Väiksemad osalused on lihatööstuses ka Maie vennal ja tädipojal.

Firma ajaloost ei mäleta pere selliseid kriise, et oleks kaalutud ettevõtte sulgemist. 1998. aastal lisandus tütarfirmana Edgari trahter ja külalistemaja, mida juhib Maie vennatütar. Algselt oli plaanis avada vaid lihatööstuse firmapood Otepääl, kuid kena punastest tellistest maja otse peaväljaku servas oli selleks liiga suur, nõnda said lisaks trahter ja külalistetoad. Tänavu suvel tehti külalistemajale juba juurdeehitist.

Maie on ka Otepää vallavolikogu asendusliige ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogu liige. Neid ameteid peab ta ise pigem lõbuks: "Muidu oleks ainult töö ja töö. Seal on vahelduseks teistsugune keskkond, teised inimesed ja probleemid."

Miniast sirgus raamatupidaja. Kui avaldada imestust, kuidas küll ämm ja minia nõnda hästi läbi saavad, naerab Maie, et tema ju hakkas Mairega enne koos elama kui poeg Andrus. See oli siis, kui Maire pärast ülikooli lõpetamist tuli Otepää vallavalitsusse tööle ja Maie oli just korteri saanud.

1993. aastal oli tootmine nii palju käima läinud, et Maie hakkas lihatööstusele raamatupidajat otsima. Kuni sobiva inimese leidmiseni jäi nii, et parajasti lapsega kodus olev Maire hoidis arvetel silma peal. Kuni naised ühel hetkel märkasid, et sobiv inimene on leitud: Maire ise! Maire esimene kõrgharidus on küll vene filoloogias, aga niipea kui EPAs sai lihatehnoloogiat kaugõppes õppida, omandas Maire ka perefirmas vajaliku hariduse.

Maire abikaasa, Maie poeg Andrus oli tõsiselt imestunud, kui Maire ema kõrvale lihatööstusse tööle läks. "Ju talle hakkas siis see asi meeldima," teeb mees loogilise järelduse. "Ja emaga saavad nad väga hästi läbi."

Aga mis siis saaks, kui Maire ja Andrus lahku peaksid minema? "Meie koostöö Mairega sellest küll ei muutuks," kinnitab Maie. "Minu jaoks ei ole Maire niivõrd poja naine kui minu lapselaste ema."

Matriarhaat. Maie ja Maire naeravad, et Niitude suguvõsas valitseb matriarhaat. Süüa ei tee neist kumbki, pliidi ääres askeldab Maie abikaasa Kalju, kes elab koos noorperega Otepäält kümmekond kilomeetrit edasi, kunagises Maie vanematekodus. Maie pesitseb argipäeviti samas kahetoalises korteris, mille ta kunagi 1990ndate algul Otepääle tulles sai, ja ühineb ülejäänud perega nädalalõppudel.

Kui Maire ja Andruse esimene laps sündis, oli Kalju just pensioniikka jõudnud. Nii jäigi vastne vanaisa kohe koduseks, lapselast hoidma ja jõudumööda toeks parajasti lihatööstusega alustavale Maiele.

Andrus askeldab kodus talupidamisega. Viisteist pulli igal aastal, rohkem ei võimalda maalapi suurus, jõuavad lõpuks loomulikult perekonna lihatööstusse. Paarkümmend taru mesilasi on praegu kõige rohkem isa Kalju hooles.

Nagu paljud teisedki naisjuhid on ka Maie veendunud, et naised peavad edasijõudmiseks ennast kolm korda rohkem tõestama kui mehed. Vahel tulevad müügimehed lihatööstusse oma seadmeid pakkuma ja näha on, et ega nad ei usu, et Maie-Maire tehnilistest asjadest midagi taipaksid. Ükskord üks ütles lausa välja, et ma ei hakka teile midagi rääkimagi, te niikuinii ei saa aru!

Harri Heitur räägib, kuidas tihtipeale peavad müügimehed Maiet koristajaks. Selline vanem naisterahvas, valge kittel seljas, ja kabinet on tal ka üks trepialune konku. Küsivad Maie käest, kus teil juhataja on.

Rollid. Sellest, et Maie on temperamentsem ja Maire nõudlikum, oli eespool juba juttu. Naised ise ütlevad, et Maie peal on rohkem tootmise pool ja Mairel finantsasjad. Ämm tunnustab, et minia oskab hästi raha lugeda: "Kui mina mõtlen välja, et meil oleks üht või teist asja vaja, siis Maire vaatab, kas me saame endale seda lubada." Maire on ka osav Euroopa Liidu toetusprogrammide jaoks projekte kirjutama.

Maire omakorda tunnustab vanemat naist oskuse eest asju aegamööda ajada: "Mina noorema inimesena teen selle vea, et keerulises situatsioonis võtan kohe otsuse vastu. Maie aga võtab alati mõtlemisaega." Maie: "Ma ütlen ikka, et las aju töötab omasoodu."

Maie pluss on ka meeletu töökogemus lihakombinaadis veel nõukogude ajast ja samuti inimestega suhtlemise oskus. Maire ütleb, et õpib Maielt kannatlikkust ja inimeste mõistmist. Maie annab eksinud töötajatele alati teise võimaluse.

Maire vanemad on poolakad, kes enne Teist maailmasõda Lätti paremat elu otsima tulid. Kuigi Maire kasvas Eestis, oli tema esimene keel läti keel, mida ta rääkis kuni kooliminekuni. Otepää lihatööstusel on koostööpartnereid Lätis, keda Mairele meeldib üllatada nendega emakeeles kõnelemisega. "Ma tunnen end Lätis hästi, käin hea meelega seal messidel," tunnistab Maire. Kui ta poleks Andrusega kohtunud, oleks ta oma elu Lätiga sidunud. Viimasel kursusel kandideeris Maire Riia Eesti Maja direktoriks ja oli juba ametisse kinnitatud, aga otsustasid siis Andrusega, et jäävad siiski kokku.

Kui midagi untsu läheb, on Maiel kombeks öelda: kes teab, milleks see hea oli? Maire mäletab, et kui ta alles alustas raamatupidamisega, siis sai selle lausega tallegi mõnikord andeks antud. "Meile on ühine, et me kumbki ei ela minevikus," ütleb Maie. See tähendab seda, et kui mõnikord on vaieldud või lausa tülitsetud, siis lepitakse ära ja olnut ei tuleta edaspidi enam kumbki meelde.

Maie on oma töötajatele nagu teine ema. "Vahel ta läheb isegi liiale nende eest hoolitsemisega," arvab Harri Heitur. "See ei tähenda, et Maie poleks kõva käega ja nõudlik ülemus. Lihtsalt on inimesi, kelle puhul pole mõtet vaeva näha. Meil on igasugust kontingenti, on inimesi, kes tulevad ja lähevad. Üle poolte on küll algusest peale siin töötanud."

Kas Maie jääb pensionile? Nii poeg Andrus kui ka peainsener Harri Heitur välistavad võimaluse, et Maie vabatahtlikult pensionile jääks. Ainult juhul, kui tervis üles ütleb. "Ema ei oska ilma tööta," on poeg kindel. Maie ise mõtleb rahuliku vanaduspõlve veetmise peale siis, kui tervis muret teeb. Aga kui enesetunne jälle hea, siis on ikka tore tööl käia. Maiele meeldib varakult kohale tulla, nii kella kuueks hommikul. Sellevõrra saab siis Maire hommikul rahulikumalt lapsi kooli saata.

"Ei jää siin minuta midagi tegemata," ei pea Maie ennast asendamatuks. "Ega ei jääks küll," on Maire nõus. "Aga hea kindel tunne on teada, et Maie on siin kusagil olemas."

Andrus lubab vajadusel lihatööstusse naisele appi minna: "Maire saaks hakkama küll, aga üksi on see liiga raske koorem. Parem on, kui saab kellelegi toetuda, kellegagi mõtteid vahetada."

Fotod: Maris Ojasuu