Laupäev 25. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Memuaarid äripäevlaste ehitustandrilt

ÄP 13. september 2006, 00:00

Päev, mil me viimaks oma maakodu taastamiseks ehitusbrigaadi leidsime, tundus pühalik kui jõulud ja iseseisvuspäev kokku. Lõpuks saab põlenud rusud silme eest ja uue eluga edasi minna.

Muidugi olime ehitusmeestest kuulnud igasuguseid legende ja sedagi, et nende nõrkuste ees on targem silmad kinni pigistada, sest muidu põgenevad Soome ja katsu sa jälle uusi leida.

Olime niisiis ülimaks pingutuseks valmis.

Tulid kolm noort meest teisest maakonnast. Seadsime neile toa kõrvalhoones sisse, tõime külmkapi, teleri ja pesumasina. Püüdsime n-ö sõjaseisukorras anda endast parima.

Välja kukkus aga…

Minu esimene kohtumine töömeestega oli siis, kui oma gümnaasiumieas poja neile appi viisin. Tutvumine oli kiire ja korralik. Kutile visati Maaja pihku ja näidati koht, kus sellega tegutseda. OK, mõtlesin, et sõjaväe naljad ja mehed panevad poisi närvi proovile. Mitte et sellised asjad tänapäeval kedagi endast välja viiksid. Lihtsalt need kuuluvad kusagile "oleme kolmeteistaastased" rubriiki.

Õige pea tundus, et nii-öelda brigaad on teinud endale lihtsalt looduskaunis kohas mõnusa äraolemise. Töö edenes, aga visalt. Jutt jooksis kilomeetri võrra ees, teod venisid ja venisid. Vähemalt brigadir vist pohmellivaba päeva ei näinud, kord kukkus täis peaga narilt alla, siis pidi teda jälle kusagilt platsi pealt magama lohistama. Muidugi olid väljas kõvad kuumakraadid ja õlut läks palju. Meeleolu pidi ka kuidagi üleval hoidma ja mõistagi ei sobinud selleks linnulaul. Õue peale seati sisse suured kõlarid ja venekeelne muusika üürgas üle ümbruskonna. Naabrinaine oli juba kohvrit pakkimas, et sellest hullusest pääseda.

Mõistagi ei saanud noored härga täis mehed pikalt õrnema soota elada. Kaua sa ikka Maajasid vaatad. Nii saabusid meile külla kõigepealt brigadiri endine sõbranna pojaga ja mõne aja pärast veel üks tibi. Oma pesast jäi väheks ja nii okupeeriti hullamiseks meiegi tuba ja voodi.

Ehituspoiste trikid kasvasid pöördvõrdeliselt tehtud töö hulgaga. Lõpuks saatsime nad lihtsalt minema. Maha jäi lagastatud saun, mille puhtaksnühkimiseks kulus tunde ja õhku küsimärk, et mis see tegelikult siis ikkagi oli. Poolelijäänud lammutustööd lõpetas poeg koos sõpradega. Muide, lihtsalt koolipoisid said kõigega kolm korda kiiremini hakkama.

Sel suvel tuli mul tegemist kahe ehitustööga: Tartus läks ema korter remonti ning maal tahtsime asendada kuivkemmergu WC ja dušinurgaga.

Et ma ise Tartus ehitajaid kantseldada ei saanud, läks sellega ettearvatult. Eks seal ehitas üldse üks kummaline firma: igal nädalal uued ehitusmehed, täpselt kalkulatsiooni ei suudetud algusest peale esitada ja kviitungite asemel olid lipikud ? la "600 kr. Madis".

Ehitajad kippusid esimesel võimalusel ka ära kaduma. Alguses ühe või paari päeva kaupa, lõpus aga juba nädalaks. Kord olla neil olnud autoavarii, kord läinud ühe mehe naine sünnitama (see ennustamatu sündmus brigaadi nädalaks rivist välja lõigi). Kui ülemus juba mitu päeva telefoni vastu ei võtnud ning firma kontori lukus ukse tagant paistis vaid tolm, lõime lõpuks käega ja jätsime asja sinnapaika, kuna polnud mingit lootust, et keegi neist viimased tegemata tööd ka kunagi ette võtab.

Puuduvad liistud ja tilkuvad torud tuleb ise ära parandada, lohakalt pandud tapeedi ja viltuste kappidega ei hakka seekord jamama. Paari päeva eest kukkus ka "kaua tehtud kaunikene" lagi alla. Mõneks ajaks on säherdusest ehitamisest kõrini.

Maal aga paigaldas kemmergut üks ehituskooli poiss. Käis kohal ja töötas nii sageli, kui sai, ja nii palju, kui viitsis. Aeg-ajalt oli ta ju päris usin, ainult vahel ei mõtelnud asju kuigivõrd läbi (näiteks kui otsustas kõigepealt värvida põranda ja siis lae) ning mõni asi sai ka viltu pandud (näiteks tapeet ja dušialus). Vähehaaval asi siiski edenes, kuni tüüp ikkagi jalga lasi. Viimase nädalavahe veetsimegi tema töid ümber tehes ja lõppu nii pea ei paista.

See on vist tänase aja kirjutamata reegel, et kus iganes mõni maja valmis saab, sealt saavad kohe alguse ka vastsete asukate vaidlused ja kohtuteed selle maja arendaja ning ehitajaga. Põhjus lihtne - mis rutakalt tehtud, see ka räpakalt tehtud.

Minul endal juhtus aga lausa sedasi, et nelja korteriga elamu, kuhu poolteist aastat tagasi korteri soetasin, ehitati valmis arendaja ja ehitaja sobingu tulemusena põlve otsas valminud projekti järgi. Mitte selle projekti põhjal, mille arhitekt valmis kirjutas, mille alusel ehitusluba anti ja mis linnavalitsuse arhiivi läks.

Kusjuures, juba alguses, enne sissekolimist, ütles üks ehitusspets möödaminnes, et no olete endale ikka kolme põrsakese maja lasknud ehitada. Õigupoolest tolle kolme põrsakese loost tuntud tegelase, Naff-Naff oli vist tema nimi, kes endale maja okstest ja lehtedest ehitas. Ja mille esimene tuulepuhang põldu mööda laiali laotas. Minul seisab maja ise küll veel püsti, aga kohendamist vajab ta juba enam kui küll.

Asi tuli välja sedasi, et juba esimestel kuudel hakkasid mõnede korterite seinad niiskeks tõmbuma ning tellitud ehituslik ekspertiis tuvastas, et see, milles neli peret täna rõõmsalt elavad, pole mitte projektipõhine uusehitis, vaid sisuliselt vihikulehele sehkendatud skeemi järgi rajatud hoone. Müüri soojustus, katuse kaldenurk ja katuseplekk, vihmaveerennid ja räästa tuulutuskast ei kannata mingit kriitikat, võib ekspertiisi kümnekonna lehekülje paksuse akti lühidalt kokku võtta.

Kusjuures meie ehitajad on sellised uskumatu Tooma nuhti mehed, kes on valmis musta valgeks vaidlema, selle asemel, et oma ilmselget viga tunnistada ja asi heaks teha. Kui ahjus jooksevad praod ja segu tuleb vuugi vahelt näpuga tõmmates ära, siis öeldakse, et oled oma ahju lõhki kütnud. Kui savikrohviga kaetud seintesse tekivad praod, siis oleme ise süüdi, sest pole tuba küllalt õhutanud. Ülevaltmehe põranda peitsisid ehitajad aga ollusega, mis tegelikult seinte katmiseks mõeldud. Nüüd on ülevaltmehel sedasi, et kui valgete sokkidega üle põranda lähed, siis on sokid pruunid. Teha aga pole midagi, sest peits on põrandalaudadesse imbunud ja seda ei võta sealt enam ei ussi- ega püssirohi.

Teine naabrimees pidi aga oma põranda üles võtma, sest toas käies oli tunne, nagu kõnniksid batuudil. Alguses arvati, et teise korruse korteri põranda õõtsumise põhjustab liialt suur, ligi kolm tonni kaaluv ahi. Aga kui viimane sai välja lõhutud, põrand aga ikka üles-alla liikus, siis ei jäänudki muud üle, kui puidust talad raudsete vastu vahetada. Seda kõike muide oma raha eest, sest ehitaja põranda õõtsumises oma viga ei näinud.

Heakene küll, asi seegi, et arendaja eestvedamisel soostus ehitaja meie maja juures üht-teist siiski korda ja ümber tegema. Ja nüüd ongi nii, et peaaegu kaks aastat pärast maja vastuvõtmist, käib selle kallal ikka ehitamine ja nokitsemine. Pole siis ime, et Tallinna linn ealeski valmis ei saa.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing