Naised purjede all

Elo Odres 13. september 2006, 00:00

Eespool näiteks toodud alasid harrastavad naised omavahel. Purjeka meeskonda võivad kuuluda nii mehed kui ka naised. Mis lõpeb tavaliselt sellega, et mehed võtavad kõik tõsisemad tööd endale ja naine saadetakse kambüüsi võileibu tegema. Nii näiteks on Mall Paas purjetamisega tegelenud juba paarkümmend aastat, aga tormiga vööri purje vahetama sattus ta esimest korda alles eelmisel suvel. Seda juba naistest koosneva jahtkonnaga Santa Maria pardal.

Kui kogenud jahtkapten Ain Roosma eelmisel talvel uue purjeka Santa Maria kätte sai, tekkis tal mõte panna selle peale naistest koosnev jahtkond. Kust selline idee? "Ma olen juba nii kaua purjetanud, tahtsin mingit vaheldust," põhjendab Ain. Naiste puhul on ka kindel, et nad regatil pärast vahesadamas toimunud lõbusat pidu hommikul ikka stardi ajaks pardale jõuavad. Meestega on Ainil kord tulnud ka üksinda ümber Naissaare purjetada. "Eks mul natuke hakkas naistest kahju ka, vaatasin, kuidas nad muudkui kambüüsis võileibu tegid," muigab Ain.

Kui kapten sõna liikvele lasi, et otsib uue purjeka peale just õrnemat sugu, siis kogunes jahitäis naisi iseenesest. Varraku Raamatuklubi juht Mall Paas (42) mäletab, et kui ta sellest võimalusest kuulis, ei vajanud ta hetkegi mõtlemisaega. Elevus oli nii suur, et mitu ööd ei saanud naine magadagi. Mall on Santa Maria jahtkonnas kogenuim, tema hakkas purjetama juba kooliajal. Praegu ümberilmareisi Lennuki kaptenina tuntud Mart Saarso oli siis just erandkorras kaptenipaberid 15aastaselt kätte saanud. Jahid kuulusid tol nõukaajal enamasti mõnele suurele asutusele, kus nende vastu erilist huvi ei tuntud. 15aastane kapten pani kokku enamasti 14aastastest koosneva meeskonna, mille sõidusihid ulatusid päris kaugele vennasvabariikidesse välja. "Praegu tundub see täitsa uskumatu," imestab Mall, kes enne Santa Mariat sõitis neli hooaega Eesti Mereakadeemia jahil Vesta.

Tatari 53 hotelli tegevjuhi Maigrit Palosoni (28) esimene kokkupuude purjetamisega oli 1999. aastal, kui ta jahtlaeva Linda pardal Pärnust Kihnu purjetas. Ain ja Maigrit on kursusekaaslased TÜ Pärnu kolledžis. Kui Maigrit kuulis teistelt kursusekaaslastelt Aini plaanist oma uuele purjekale naised võtta, siis ei jätnud ta mehe hinge enne rahule, kui temagi jahtkonda arvati.

Vahel purjeka peale sattunule tundub purjetamine eelkõige mõnusa ajaviitena. Meeskonnaliikmete jaoks on tegemist siiski spordiga. Naised ise ütlevad, et esimene hooaeg eelmisel suvel läks neil harjutamise tähe all, sel suvel võeti asja juba tõsiselt. Kui võistluse ajal midagi untsu läheb, näiteks ei saa spinnakeri korralikult üles, siis pole ime, kui üksteisele ka mõni kõvem sõna öeldakse ja etapi lõppedes võib sadamas näha pisaraidki. "Romantika, mis peab ka muidugi alles jääma, on hakanud asenduma tulemustele orienteeritusega," ütleb Mall. Paremate tulemuste nimel jagasid naised sel kevadel omavahel ka ülesanded ära, kes sõidu ajal mida teeb. Näiteks Mall on soodimees (mitte soodinaine ega soodiinimene, see ei kõlaks kuidagi) ja Maigrit vöörimees, kelle ülesandeks on hoida vööris otsad korras, aidata purjesid heisata ja spinnakeriga sõites halssi teha.

Mall tunnistab, et eelmisel talvel, kui naised kõigepealt paaris teooriatunnis kokku said, mõõtis ta kaaslasi salajas pilkudega ja arutles, kui paljud sellest seltskonnast pärast esimesi karmima ilmaga sõite ka alles jäävad. "Aga selgus, et allaandjaid ei olnudki, toetame üksteist ja nalja saab ka kõvasti," kiidab Mall.

Kuigi sportlike tulemustega pole naised veel kaugeltki rahul, on juba tõestatud vanasõna "Naine laevas, laev põhjas" paikapidamatust. Tugeva tuulega annab pisut tunda naiste väiksem füüsiline jõud, näiteks ei jõua piisavalt kiiresti purje peale vändata. Sel puhul on abiks jahtkonna ühine tegutsemine, et keegi taipaks kiiresti appi tulla. Mall leiab naistel meeste ees ka ühe eelise: "Meie oleme kompleksivabad - ütlemegi, et me veel ei oska, õpime ja küsime igal võimalusel. Mehed kipuvad teinekord kivinäoga proffe etendama, on nad siis seda või mitte. Naiskond ilmselt kipub kapteniga ka vähem vaidlema ja see on pigem hea."

Kapten Ainile tundub, et pärast tema eksperimenti on ka teistel purjekatel rohkem naisi näha soote sikutamas või purje rehvimas - ehk siis raskemaid töid tegemas.

Kuigi naised omavahel varem tuttavad ei olnud, on nad kahe hooajaga hästi kokku klappinud. "Merel tekib mingi eriline ühtekuuluvustunne," arutleb Mall. "Meeskonnas õpid endast erinevaid inimesi täielikult aktsepteerima. Ja kogu purjetajate seltskond on mingil viisil ikkagi üsna ühtne."

Purjetamisel on ka üks suur miinus - annad sõrme, võtab käe. Meeskonnaliikmetel suvel peale purjetamise suurt muuks aega ei jäägi. "Juba jaanuaris saab puhkusegraafik regattide järgi tehtud ja enamik nädalavahetusi on ka sisustatud," kirjeldab Mall. Plaane ei saa ka eriti muuta, sest sinust sõltuvad ju teised meeskonnaliikmed. Traditsioonilist pereelu segaks purjetamine ilmselt kõvasti ja seetõttu on ka Santa Maria pardal peamiselt kaks varianti - kas ollakse vaba ja vallaline või on elukaaslane samuti purjetaja.

Purjetamine on algajale ilmselt üle keskmise keeruline alustada. Esiteks on ta kallis, teiseks pole (eriti naistel) kuigi lihtne meeskonda pääseda. Laeva maksumusest pole mõtet rääkidagi. Hiljemgi on on vaja varuosi ning purjesid uuendada ja parandada. Santa Maria naised aitavad Ainil kui laeva omanikul tasuda kaimaksu, kindlustust ja stardimakse. "Seda ei ole palju, Ain teeb pigem ikka heategevust," hindab Mall.

Iga purjetaja peab endale muretsema spetsiaalsed purjetamisrõivad: hingava ja vettpidava tormiülikonna, õiged jalatsid, soodikindad, päikeseprillid. "Kui on märg ja külm, siis ei suuda enam adekvaatselt tegutseda, peab ikka mugav olema," selgitab Mall. Kindlasti on vaja just purjetamiseks sobivaid riideid: kalli ja korraliku suusaülikonnaga hakkab ruttu väga märg ja külm. Korralik tormiülikond maksab 15 000 krooni ringis.

Et merele pääseda, peaks olema mõni tuttav purjetaja, kellele ennast kaasa sokutada. Kel huvi purjetamise vastu, sellele soovitab Mall kõigepealt mõne pikema ja tuulisema sõidu kaasa teha - siis on selge, kuidas on lood merehaiguse ja üldise taluvusega. "Meeskonda saamiseks tuleb lihtsalt osata ennast vajalikuks teha, olla õigel ajal õiges kohas," soovitab Mall.

Enne Santa Mariat oli juba jaht Vesileenu, mille meeskonna tuumiku moodustavad viis naist. Alguse sai nende purjetamine Lennuki ümbermaailmareisist, kui Lennuki-meeste abikaasad otsustasid, et nemad võiksid samal ajal koduvetes väikese purjekaga seilata, kui mehed suurel merel on. Läks küll nii, et naiskond ainult Lennukiga seotud inimestest ei koosne, aga sama seltskonnaga on koos purjetatud juba 2000. aastast saadik.

Jahi nimi on Vesileenu ja kodusadamaks Roomassaare Saaremaal. Kapteniks on teadaolevalt Eesti ainus naissoost jahtkapten Kristiina Klaos.

Fotod: Veiko Tõkman

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing