Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Nii üksi pole me varem kunagi olnud

Katri Soe 13. september 2006, 00:00

Kui uskuda statistikat, siis 30-40nestest eelistab Eestis üksinda elada tervelt kolmandik, nende hulgas on rohkem naisi kui mehi. Noorelt meheleminekule - nii nagu tegid seda meie emad ja esiemad - eelistavad naised õpinguid ja karjääri, abielu asendab vaba kooselu. Kõnekäänd "kakskümmend kaks - viimane taks" kehtis veel 10-15 aastat tagasi, nüüd aga enam mitte. Esimese lapse sünnitamine on nihkunud 20ndate lõppu ja 30ndate algusesse. Samasse aega langeb (vaba)abielu. Viimase kasuks otsustatakse siis, kui sellega kaasas käiv lähisuhe on kvaliteetne. See ei tohi segada karjääri ja peab jätma piisavalt vaba aega hobidega tegelemiseks. Kui suhe seda ei paku, minnakse kiiresti lahku ja otsitakse uus partner. Halvale suhtele eelistatakse üksiolemist. Naine saab seda viimast endale lubada, sest mehe pidev olemasolu ei ole eluliselt vajalik, vähemalt mitte sel määral, nagu see oli näiteks taluühiskonnas. Naine jaksab ise raha teenida, endale korteri osta ja auto liisida.

Üksindust toetab ka ühiskond - üksikud teevad tihti ületunde ega nurise pikkade väliskomandeeringute üle. Nad on ambitsioonikad, töökad ja paindlikud, ka välismaale tööle või õppima minek ei ole üksikule inimesele eriline probleem. Lähemalt on üksiolemisest, selle põhjustest ja sellega kaasas käivatest raskustest juttu käesoleva Dilemma loos "Üksikute ühiskond".

Kuigi üksielamisel on palju eeliseid, me justkui ei oska või ei taha siiski päris üksinda olla. Koos tundub olevat võimatu, aga üksi on ka halb. Tundub, et me otsime lähisuhetes kvaliteeti, mida neis varasematel aastasadadel pole olnud. Koosolemine ei ole enam majanduslikus mõttes hädavajalik. Samuti pole vaja abielluda parema sotsiaalse positsiooni nimel. Üksikul pole vaja karta ühiskondlikku hukkamõistu. Ainus põhjus, miks suhet ja kooselu ikkagi vaja on, on armastus - seda vajame ja otsime me kõik, ehk rohkemgi kui põlvkonnad enne meid. Kuidas aga armastust leida ja hoida, nii et see püsiks, me vist veel päris hästi ei oska.

Tarbimisühiskonnas, kus kõike saab mugavalt ja kiiresti, soodsalt ja kvaliteetselt, me justkui unustame, et teine inimene ei ole tarbeese, kes on meie kõrval meie vajaduste rahuldamiseks. Suhe ei ole kui vaakumpakendis valmistoit, mis enne tarvitamist vaid mikrolaineahjus ülessoojendamist vajab. Kui palju on meie seas järel veel neid, kes nõus suhte kui seemne mulda pistma, seda kastma ja esimeste võrsete üle rõõmu tundma? Kes on nõus kannatlikult ootama, et suhtetaim kasvaks, tema eest õrnalt ja tähelepanelikult hoolitsema, tema õitest rõõmu tundma? Ja lõpuks ka küpsete viljade eest tänulik olema, isegi kui need ei ole alati kõige magusamad?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing