Õnn teisel pool maakera

Ingrid Eesmaa 13. september 2006, 00:00

Olin Austraaliat oma südames kandnud 15 aastat: ajast, kui minu lapsepõlve kirjasõber asus Melbourne'i arhitektuuri õppima ning mulle sealt sütitavaid, seiklusromaaniga sarnanevaid kirju saatis. Teadsin, et ükspäev võtan minagi selle teekonna ette. Aeg sai küpseks 2002. aasta veebruaris, kui minust sai Eesti Kõrgema Kommertskooli vahetustudeng Austraalias Melbourne'is. Olin hetkega valmis välja astuma oma n-ö perfect life'ist Eestis, kuhu kuulusid edukas karjäär, elukaaslane, sõbrad ja perekond. Midagi jäi sellel ilusal pildil puudu. Siis ma veel ei mõistnud, mis see on, kuid nüüd ma tean vastust.

Minust sai Swinburne University of Technology tudeng üheks semestriks. Algus oli raske väga mitmes mõttes. Arusaamatut slängi täis inglise keel, erinev õppimissüsteem ja kultuur. Aga mis peamine - nüüd olin tennistega käiv tudeng, kes elas tudengikülas, mitte kontsadega beib Viru tänavalt Radissoni poole kõpsimas, take away latte näpus. Tuli muuta mõtteviisi, tegin omad järeldused ja peagi hakkasin võtma vastu kõike, mida minu uus elu pakkus. Paari kuu pärast andsin sisse Madissoni restoranijuhi kohalt lahkumise avalduse, sest plaanisin oma viisat pikendada ja aastaks Austraaliasse õppima jääda. Selliseks sammuks andis põhjust arusaamine, et minu suhe Eestis pole enam see, minu töö on end ammendanud ja ma olen oma elu elanud valede väärtuste järgi. Olin Eestis pidanud tähtsaimaks karjääri ja üritanud ennast pidevalt tõestada. Teiste arvamus oli olnud mulle olulisem kui oma südame rahulolu.

Selles silmade avamises saan loomulikult "süüdistada" ka oma praegust abikaasat Bretti ja tema sõpru. Lõputud arutelud elu mõtte üle ja sukeldumine Melbourne'i ellu avasid mu silmad selle suhtes, mis on oluline ja mis mitte.

Brettiga tutvusime iiri pubis kohe pärast minu Austraaliasse jõudmist. Olime siis mõlemad teisega suhtes. Aja möödudes aga tuli äratundmine, et see ju ongi see, mida me oleme otsinud. Suhte arenedes andsime endale aru, et peame olema kahe jalaga maa peal, sest minu jaoks tähendaks see kodumaa vahetamist - kas ma ikkagi olen selleks valmis?

Pärast ühtteist kuud Austraalias olekut käisin kodus ja sain aru, et ma ei leia endale Tallinnas enam kohta. Kahe nädala pärast olin jälle lennukis, kõrvus Bretti lause: kui sa, Ingrid, enam tagasi ei tule, siis tänud koosveedetud aja eest, ja kui tuled, on kõik siin uues valguses. Ja nii oligi: paari kuu pärast tegi ta mulle abieluettepaneku täiskuu ja Melbourne'i linnatulede paistel mäekünkal. Mäletan tunnet järgmisel hommikul, kui koduukse ees vaatasin kängurute peret kastese rohuga einestamas: südames oli suur-suur rahu ning ma teadsin, et minu jah-sõna oli kindel ja ma tegin õige otsuse.

Edasine oli aga migratsiooniameti uste lõputu kulutamine, mis lõppes minu maalt väljasaatmisega 48 tunni jooksul. Tegemist oli arusaamatusega, mistõttu andsin sisse vale viisataotluse. Olin jälle lennukis, teadmata, mis edasi saab. Nii palju olime teada saanud, et n-ö elukaaslaseviisa tuleb taotleda Poolas asuvast saatkonnast ja vastuse saamine võtab aega neli kuni kaheksa kuud. Ehk siis olime sunnitud lahku vähemalt neljaks kuuks. Selle ooteaja jooksul ei olnud mul õigust Austraaliat külastada. Kes on näinud filmi "Green Card", siis täpselt nii kõik see protsess välja näebki - on vaja suhtetõestust fotode, kirjade, telefonikõnede väljavõtete ja mõlema poole sõprade esitatud hinnanguga meie suhtele. Paraku saadab mind siiamaani NSVLi pärand ehk riskigrupi alla käiva riigi tiitel ja Austraalia ühiskonnas nn Russian bride'i kuulsus.

Ainuke positiivne külg minu väljasaatmise juures oli, et sain nende Eestis viibitud kuudega lõpetatud EBSi. Pärast viiekuulist ootamist käisin Riias vestlusel immigratsiooniametnikuga. Mul vedas, sest selle daami elukaaslane oli samuti immigrant ning ta oli hästi kursis, mida tähendab teadmatuses ootamine ja pikk lahusolek. Vestluse lõppedes sain viisa ning päev pärast lõputöö kaitsmist olin juba teel Melbourne'i poole tagasi.

Kevadel kaks aastat tagasi pidasime pulmad meie äsja valminud kodus. Peo tegid eriliseks Eestist kohale lennanud sõbrad ja perekonnaliikmed ning eestlasest preester. Meie Austraalia sõbrad meenutavad siiani, kui hästi eestlased oskavad laulda, mänge mängida ja pidutseda.

Juulis sai mul läbi ka alalise elaniku staatuse kaheaastane katseaeg, mille tulemusena sain eluaegse elamisloa. Kas ka kodakondsust muuta või ei, oli minu valik. Otsustasin jätta endale Eesti kodakondsuse. Eelmiste jõulude ajal nägi ilmavalgust meie esimene laps, tütar Mia Merike Morrison. Tütre teine nimi on valitud minu ema järgi, kelle kaotasin autoõnnetuses, kui olin kolmeaastane. Oleme Brettiga otsustanud, et õpetame Mia kakskeelseks, mina räägin temaga eesti keeles ja Brett inglise keeles. Oleks ikka kurb küll, kui Mia Padisel oma vanavanematega rääkida ei oskaks.

Mõte Eestisse elama kolida on ka korra peast läbi käinud, kuid reaalselt oleks see liiga suur ja keeruline samm. Brettil on oma metallitöötlemise ettevõte, millega ta on tegelenud 15 aastat. Ta on endale sel alal nime teinud ja uuesti alustamine Eestis oleks liiga keeruline. Koduigatsus kimbutab ikka aeg-ajalt, eriti jõulude ajal ja kui on suvi tulemas. Õnneks siiani olen aastas korra-paar Eestis käinud, nii et pole hullu. Samuti on mul pidevalt Eestist sõpru külas.

Oma tööd ma eriti karjääriks ei pea. Abikaasa ettevõttes on minu peal personalitöö ja igapäevane raamatupidamine. Ei saa öelda, et algus oleks kerge olnud. Terve aasta võtsin mitmesuguseid kursusi, et selle tööga hästi hakkama saada. Esmalt tuli ära õppida raamatupidamisprogramm, siis läbida test, et saada raamatupidamise sertifikaadid, milleta töötada ei tohi. Edasi tuli selgeks teha kõikvõimalikud seadused ja klauslid, mis kohati ka osariikide kaupa erinevad. Õnneks korraldab siinne tööstus- ja kaubanduskoda palju koolitusi. Ka maksuamet korraldab loenguid maksudest: kuidas neid arvestada ja kuidas mitte. Nii kui seadustes midagi muutub, on kohe saadaval ka koolitus. Samuti saab abi telefoni teel kas siis palgaarvestuse või seadusesätte kohta vastavalt infoliinilt. Kuna õppida mulle meeldib, siis oli lihtne hakkama saada. Kindlasti andis ka Audentese Kõrgemas Ärikoolis ja Eesti Kõrgemas Kommertskoolis omandatu tugeva põhja ja enesekindluse. Soovisin tõestada endale ja abikaasale, et ma selle tööga ikkagi hakkama saan, hoolimata võõrastest seadustest ja äritavadest. Eks kliendid ja personal vaatasid algul natuke altkulmu, et palju see blond pikajalgne ikka teab ja vaevalt, et hakkama saab.

Abikaasade koos töötamine on Austraalias üldiselt väga tavaline, eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes. Kui meil Brettiga tuli jutuks, et mina võtaksin tehases kontoripoole üle, olin ma algul väga kõhklev. Olin harjunud Eestis levinud arusaamaga, et abikaasade koos töötamine on pigem kahjulik kui kasulik. Kuid nüüd pärast kaheaastast koos töötamist võin julgelt väita, et see ongi tegelikult ainus viis mõlemal tööl käia, kui just väga erinevad erialad takistuseks pole. Tegelikkuses ei veeda me 24 tundi päevas koos ja puudub ka situatsioon töö-kodus-ja-kodu-tööl. Pigem on tegu partnerlussuhtega, kus tead, et sa saad teisele poolele loota ja toetuda. Kui räägimegi kodus vahel tööst, siis pole see n-ö oma päevast rääkimine ja abikaasa kuulamine, vaid pigem ajurünnak. Oluline on ka vabadus koos oma aega planeerida. Kui ikka tahame reisile minna, siis saame seda teha. Kui minul on vaja kas või juuksurisse minna, ei ole vaja muretseda, kuidas ma ennast töölt ära saan.

Kuigi nüüd on mul pooleaastane beebi, olen ma ikka täiskohaga tööl. Ma ei lähe küll iga päev kontorisse, vaid saan töötada ka kodus. Mõnel lapse nutupäeval pole ma küll tööle pühendanud minutitki. Lõpetasin oma töö päev enne Mia sündi ja tagasi olin juba siis, kui ta oli kahenädalane. Kui oleksin tavaline töötaja, siis ma ehk nii poleks teinud, oleks oma 12 puhkusenädalat ikka välja võtnud. Abikaasale küll ei meeldinud see idee alguses, aga ma arvasin, et nüüd, kui ma olen kõik oma käe järgi tööle pannud, see jälle käest ära anda, kas või kuueks kuuks, oleks mõttetu.

Muidugi peitub tõetera ka selles, et ma ei tahtnud, et minu päeva sisuks oleks vaid beebi ja siis suhtlemisvajadusest ajaksin mehe lõpuks õhtul kodus hulluks. Olukorra lahendas see, et kutsusin oma noorima, 21aastase õe Triinu kolmeks kuuks siia endale appi Miat hoidma.

Sellist luksust kui kolm aastat lapsega kodus ja emapalk, nagu Eestis, mujal maailmas eriti ei kohta. Austraalias on ametlik sünnituspuhkus 12 nädalat: enne sünnitust kuus ja pärast samuti kuus nädalat. Lapse sündides saavad kõik emad 4200 Austraalia dollarit ühekordset toetust. Muid erilisi toetusi edaspidi enam ei ole, kui just ei ole üksikvanem või raskes majanduslikus olukorras. Ettevõttel on aastane töökoha hoidmise kohustus vaid täiskohaga töötaja puhul. Lapsega võib koju jääda ka isa ja taotleda endale kõiki samu õigusi, mis emalgi oleks. Nii et kui naine teenib rohkem, siis jääb koju mees.

Juba rasedusaja esimesest arstivastuvõtust alates on mehed oma naistega kaasas. See pole otsene kohustus, kuid isad võtavad oma osa väga tõsiselt. Mind üllatas, kui palju küsimusi Brett iga kord arstile esitas, paljude asjade peale poleks mina ise tulnudki. Lisaks sellele, et isa on sünnituse juures, teevad isad esimesed vannitamised, vaktsineerimised ja üldse hoolitsevad algul igati beebi eest, kuna emad on veel sünnitusest kurnatud.

Vanematele on väga oluline oma lapse toetamine juba väga varases eas. Kui on lasteaiapidu ja laps seal esineb, lähevad mõlemad vanemad kindlasti vaatama, sama hiljem ka koolis ning mujal, kui lapsel on etteaste. On tavaline, et noorte tippsportlaste treenerid on just nende endi vanemad. Tööandjad arvestavad sellega, et vanematel on vaja ära minna ja omi asju teha, kui mängus on lapsed.

Paljud naised ei lähe pärast lapse sündi enam tööle tagasi. Osaliselt annab selliseks käitumiseks põhjust ka see, et esimene laps sünnibki alles siis, kui ema on 40. aastates. Selleks ajaks on perel materiaalne baas olemas ja ka töötatud juba piisavalt. Paljud lähevad tööle tagasi poole kohaga. Selline suhtumine on väga teretulnud ka tööandjate seisukohast. Minu sõbrannal on tarkvaraettevõte, kus on tööl kaks raamatupidajat. Üks töötab kaks päeva ja teine kaks päeva. Mõlemal on oma osa, kuid sealjuures nad ka kontrollivad teineteist, mis annab lõpptulemuseks võimalikult väikese vigade arvu. Sõbranna on rahul ning rahul on ka töötajad, sest töö ja pereelu on tasakaalus.

Ma ei teagi, kas see on tingitud sellest, et Austraalia on immigrantide maa ja paljudel on perekonnad kas Euroopas või mujal, kuid sõprade roll on siin väga suur. Iganädalane sõpradega kohtumine on väga tavaline. Tihti asendavadki sõbrad perekonda ja koos veedetakse nii jõule kui ka muid perekondlikke pühi. Abielud võõramaalastega on tavalised ja ollakse suhteliselt avatud uutele kultuuridele. Kuid siiski kehtib siingi kirjutamata reegleid, näiteks kreeklaste hulgas, et kreeklane peab abielluma kreeklasega. Minu mehe vanemad on Šotimaalt ja nad võtsid mind hästi vastu. Eks väike mure jääb neile alatiseks, et mis siis, kui juhtume lahku minema ning mina Eestisse tagasi lähen ja lapsed kaasa viin. Mehe vend oli ainus, kes kuidagi ei tahtnud leppida, et Brett abiellub välismaalasega ja veel idablokist. Paraku seda me muuta ei saa ja ta on ka ehk juba leppinud.

Esmalt torkab silma see, et naised on meestega sama vanad või paar aastat vanemad. Sellist suurt vanusevahet nagu kümme aastat noorem naine peaaegu ei kohta. Meil Brettiga on üksteist aastat vanusevahet ja oleme selles osas üsna ebatavaline paar. Alguses saime ka veidi viltuste pilkude osaliseks, et teada puha, miks nii noor naine. Samuti torkab silma suhtumine, et teine pool on su parim sõber, ja tihti ka töökaaslane. Mees või naine eraldi eriti väljas ei käi. Kui, siis on see tavaliselt seotud hobidega, nagu ratsavõistlused, purjetamine, golfi mängimine. Truudus on väga au sees.

Ühel meie töötajal, kes oli olnud abielus 14 aastat, lõppes abielu sekundiga, sest mehel tekkis afäär naise Kanada kirjasõbraga, kes oli neile siia külla tulnud. See mees kaotas palju oma sõpru, sest ta pettis oma naist ja kaudselt ka oma kahte last. Mäletan, et Brettki oli väga pettunud ja pahane. Ta ei saanud aru, kuidas saab üks täiskasvanud mees, kellel on pere, nii käituda.

Mehed võtavad oma naisi võrdsena selles mõttes, et naine on su sõber, mitte iluasi. Näiteks ühel nädalavahetusel käisime abikaasa ja minu õega meie paatmajaga järvel. Pühapäeva hommikul hakkas hirmsasti sadama ja oli selge, et kui nüüd paati veest välja ei võta, siis see sinna jääbki. Kaldal ootas meid ees paatide järjekord. Naised aitasid, vihmas rinnuni vees, paate treilerile lükata, kui mees maasturi roolis oli, või siis vastupidi. Mina ja minu õde aga olime lausa paadis, ei läinud väljagi, et mitte märjaks saada, rääkimata sellest, et me oleks appi läinud. Olen endale vabanduseks välja mõelnud, et meil oli suur paat ja mul ka beebi … kuid ei tea, kas see tegelikult nii oli, sest autoroolis ma ju ikka oleks saanud olla. Sama kehtib ka igal pool mujal, naised on siin väga maalähedased, mitte nii printsessistunud kui eestlannad. Siin ei ole eraldi naiste tööd ja meeste tööd. Meie peres, kui on vaja, teeb süüa Brett ja peseb ka põrandat, kui selleks põhjus on. Kas mina nüüd maad kaevan, on iseküsimus, naabrinaine aga küll.

Jätkub Dilemma oktoobrinumbris

Fotod: erakogu, Veiko Tõkman

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing