Üksikute ühiskond - õnn või õnnetus?

On reede õhtu, kell hakkab lähenema üheksale, turismi alal töötav Tiina (32) (kõik nimed on muudetud) jõuab kergelt hingeldades ja kontsaklõbinal oma lemmikkohvikusse vanalinnas pooletunnise hilinemisega. Kuigi seljataga on 12tunnine tööpäev, mis on tema puhul muide tavaline, on ta energiline ja heatujuline. Büroos asjad sujuvad, meeskond töötab korralikult, kasumi pealt kukub iga poolaasta järel korralik protsent tema pangakontole. Tiina palk on neli Eesti keskmist, remont tema uues kesklinna kahetoalises korteris on äsja valmis saanud ja ta on oma eluga rahul.

Ainus, mis õnne näib tumestavat, on asjaolu, et Eestit paistab olevat järsku tabanud suur põud vallalistest intelligentsetest ja rikastest meestest: "Siit Eesti vabariigist pole mitte midagi võtta! Kõik normaalsed mehed on juba ära krabatud!" Järgneb pikk loetelu meestest, kes naisele millegipärast ei sobi. Ühel oleks kõik justkui olemas, aga õnnetuseks on ta Tiinast kolm sentimeetrit lühem. Ja väidetavalt on tal ka truudusega probleeme. Teine ei kõlba sellepärast, et on liiga paks ja tüütult pealetükkiv, helistab Tiinale lakkamatult ja tahab kokku saada. Ja kolmas jälle näib kannatavat kummaliste komplekside all, mis sunnivad teda iga vähegi konkreetsema Tiina-poolse lähenemiskatse puhul põgenema.

Panganduses töötav Kairi (33) on äsja lõpetanud kaheksa aastat kestnud kooselu tema sõnul lapsiku meesterahvaga, kuna naisel sai kõrini lõpututest nääklustest ja vastastikustest kahtlustamistest. Lahku minnes tuli elukaaslasele välja maksta pool koos ostetud korterist, mis viimase aja metsikut hinnatõusu arvestades kujunes parajaks katsumuseks. Aga nagu ütleb Kairi, kaalub vabadus rahalise kaotuse täielikult üles ja nüüd naudib ta üksiku inimese elu täiel rinnal. Lõpuks on tal aega käia trennis ja keelekursustel, reisida, kuhu tahab, ja väljas käia, kellega tahab. Kairigi tunnistab, et sobivat meest on Eestis raske leida, mehed otsivad endale pigem ema või armukest kui naist ja elukaaslast. Sellist suhet pole talle aga vaja, pigem elab Kairi üksinda.

Kui Eestis mehi pole, siis tuleb neid otsida välismaalt, kuigi ka sellega on seotud omad raskused. Siiski on Tiinal olnud mitu suhet just välismaalastega. Naise hinnang Eesti meestele on karm: nad ei tunne hügieeni, haisevad ja on ülbed. Millegipärast olevat neil alati vaja rõhutada oma mehelikkust, mis mõjub labaselt: "Pidevas praalimises ja rusikaga vastu rinda tagumises väljendub madal enesehinnang. Ma kohe kardan selliseid mehi - mis siis veel kodus juhtub? Kas lastakse oma jõu demonstreerimiseks rusikad käiku?" Välismaa mehed on Tiina sõnul tunduvalt kultiveeritumad. Nad on naiste suhtes tähelepanelikumad, viitsivad komplimente teha ning ka lihtsalt niisama suhelda. Eesti mees veab väidetavalt kohe voodisse.

Kairi usub erinevalt Tiinast, et Eestis toredaid mehi siiski on. Kuid need on enamasti juba n-ö võetud. Ning neile, kes ei ole, olevat hirmus kõva konkurents. Tööl vägagi konkurentsialdis Kairi ütleb naerdes, et tema ühe mehe pärast küll teiste sookaaslastega konkureerida ei viitsi. Samuti, nagu ta kelmikalt näppu viibutades ja naerdes ütleb, pole tal aega meest passida ja talle iga päev kodust lahkudes meelde tuletada: "Mäletad, kallis, sa oled abielus! A-bi-e-lus!!"

Müügijuhina töötaval Margitil (35) on hulk sõbrannasid, armastavad ema, isa, vanem õde ja vend peredega. Koju jõuab ta enamasti selleks, et väsinult voodisse kukkuda. Nädalavahetused kuluvad taastumisele, väljamagamisele ja raamatute lugemisele. Üksi on Margiti arvates hea ja mugav elada ning oma korterit ta niipea kellegagi jagada ei kavatse. "Nii mugav on. Ei pea kodus tsiviliseeritult käituma. Võin voodis küpsist süüa, ilma et keegi pahandaks. Kuulan kõvasti ja just sellist muusikat, mis mulle meeldib. Ei pea nõusid kohe ära pesema, need võivad ka kaks päeva valamus vedeleda. Ei pea

diivani eest ära koristama sinna kuhjuvat ajalehevirna ja põrandal vedelevat koogitaldrikut."

Igavesti üksikuks ei kavatse Margit muidugi jääda. Aga aega meheleminekuga veel on. Kuigi - last endale tahaks, sest paljudel sõbrannadel-tuttavatel juba on. Aga kust see aeg võtta? "Töötad

13-14 tundi päevas, reisid ringi, kui 40selt avastad, et meest ja peret polegi. Peab silmad lahti hoidma, äkki on sobiv mees kusagil!" Lihtsalt laps teha, on Margiti arvates ebaeetiline. See on väljapressimine, selline suhe pikalt vastu ei pea. "Lapsel peab isa olema. Teda teadlikult lapselt ära võtta ei ole vastutustundlik. Aga kui normaalset meest ei tule, siis mingit voostrit ma endale diivanile ei võta ja jään ilma lapseta," on Margit resoluutne. "Ja kindlasti teeksin abieluvaralepingu! Omateenitud vara ei ole ma nõus mitte kellegagi jagama!"

Tiina on märganud, et Eestis mehed kardavad temaga suhelda. Mõned on koguni mõista andnud, et ta peaks end n-ö ullikesemana üleval pidama, mitte olema nii eneseteadlik. Ka internetitutvuse on ta ära proovinud, aga sellest ei tulnud midagi välja. Selles on tema meelest liiga palju turundust: "Tüüp pildistab end Volvo taustal, peened riided seljas. Tegelikult aga ei või kunagi teada, mis inimesega on tegemist. Ei saa riskida."

Tiina ohkab lõpetuseks: "Tahaks normaalset meest. Tal ei pea olema isegi mitte kõrgharidus. Aga ta peab endaga majanduslikult ise toime tulema!" Ja on seda öeldes otsaga alguses tagasi: "Aga kust sellist võtta?"

Kairi, Margit ja Tiina on head näited sellest, et 30ndate keskpaika jõudnud vallaline naisterahvas ei ole tänapäeval enam halvas mõttes vanatüdruk, kodus hallitama läinud kuivik, keda ükski mees ei taha. Pigem on tegemist õitsvas eas, enesega rahuloleva, keskmisest intelligentsema, laia silmaringi ja suure suhetevõrgustikuga energilise naisterahvaga. Üksindus ei ole tema jaoks pealesunnitud paratamatus, vaid pigem vaba valik, millega kaasnevad mitmed eelised, nagu vabadus ja sõltumatus.

Kui varem mindi mehele ükskõik kellele, peaasi et mehele saada, ei küsitud CVd ega pangakonto väljavõtet, ei kirtsutatud nina halbade kommete ja kahtlase sugupuu peale, siis nüüd on naised muutunud valivamaks. Tüüpilise saavutustele keskendunud ühiskonna produktina on nad ülimalt nõudlikud nii iseenda kui ka oma partneri suhtes. Laiska, truudusetut ja rumalat meest ei ole talle diivanile lebama vaja. Nagu ka mitte ema poolt ära hellitatud kompleksides vaevlevat meesisendit. Küll oleks tal aga vaja huvitavat ja intelligentset kaaslast - meest, kellega koos sisukalt vaba aega veeta ja mõtteid jagada. Loomulikult nõuavad oma osa ka füüsilised vajadused. Aga latt on nii kõrgel, et ükski maine meesolend sellest naljalt üle ei hüppa.

Mida ütlevad selle peale majanduslikult ise toime tulevad normaalsed mehed? Vaatame ka medali teist poolt.

Üksikute hulk on suhteliselt suur ka 30+ meeste seas. Teatud mõttes on mees paremas olukorras kui sama vana naine - naisel tiksub bioloogiline kell, meestel seda muret ei ole. Hallinevaid juukseid peab naine juuksevärviga hoolsalt varjama, kulutama tuhandeid kroone kortse silendavatele kreemidele. Mehele lisavad kortsud ja hallid juuksed ainult soliidsust. Mitte kunagi ei ole mehel olnud võimalik seksi saada nii lihtsalt kui nüüd.

Pere loomine ei tundu kuigi atraktiivne, kuna vabu naisi on piisavalt ja ühe naise nimel pingutamise järele pole vajadust. Mees ei pea ühte naist valima, sest ta võib saada neid kõiki. Ta tahab lõbutseda ja talle ei meeldi otsustada. Kuid kuna ta armastab hubasust ja mugavust ning vanemad ootavad kannatamatult lapselapsi, siis on ta siiski nõus püsisuhte peale mõtlema.

Kommunikatsiooni alal tegutsev Martin (33) on edukas, intelligentne, hea välimusega, majanduslikult heal järjel olev mees. Palju tal naisi olnud on, ta täpselt ei mäleta. Edukad naised talle meeldivad, ta imetleb neid ja oleks heameelega nõus ühe sellisega ka abielluma. Aga mees kurdab, et see ei ole sugugi mitte lihtne.

"Kõigepealt on raske ühe sellise eduka naise juures üldse aega kinni panna. Nad teevad ju kogu aeg tööd! Ja kui nad just parajasti tööd ei tee, siis on neil töine õhtusöök. Või on nad nädalavahetuseks sõbrannadega kuhugi suurlinna ostutuurile lennanud. Või on aeroobikas, joogas, pilateses või sörkjooksu tegemas!" Martin kurdab, et isegi kui tal õnnestub kohtumine kokku leppida, tuleb jätta endast kohe võimalikult hea mulje, sest teist võimalust ei pruugi enam tulla. See tekitab hirmsat stressi. Samas on oht kohe end ka alaväärsena tunda, kui naine sama palju teenib või rohkem. Pealegi - hea väljanägemisega edukas naine saab niikuinii iga mehe, keda ta tahab. Nii et võimalused eduka naise juures on tegelikult väiksemad kui mõne vähem aktiivse olevuse juures. Samas, rumalat ja igavat naist mees endale ka ei taha.

Martini kogemus näitab, et kui lõpuks asi isegi niikaugel on, et ta mõne sellise naise juurde koju jõuab, on olukord masendav. "Külmkapp on tühi, enamasti pole sinna piisavalt õlut külma pandud, et mees võiks seni vähemalt telerit vaadata, kui naine jälle kauem tööl on." Süüa teha sellised naised enamasti ka ei oska - hea küll, tänapäeva mees võib seda ise teha, aga ega toitu ju külmkapis ka ei ole, kui mõned kuivsupid välja arvata. "Naistel on kõik käpas. Töö, raha, hea välimus, aga kompromisse nad teha ei taha. Mees peab täpselt nende väljamõeldud skeemi sobima. Ise nad muutuda ega millestki loobuda ei kavatse, mees on kui aksessuaar, kes neid täiendama ja kaunistama peab."

Karjäärinaiste häda on arvutiäri ajava Andrese (36) sõnul see, et nad ei suuda endas eristada karjääri ja naist. Mehed kardavad selliseid naisi, sest hellust ja soojust ei paista neist kusagilt, küll aga hulgaliselt nõudmisi, mida ükski mees täita ei suuda. Andres eelistab seega nautida vabadust ja tunnistab, et intiimsuhted erinevate naissõpradega on väga toredad, need on lõbusad ja ilma liigsete kohustusteta. Ei mingeid tülisid, armukadedust ega vastastikuseid piiranguid. Püsisuhte loomisega ta seetõttu ei kiirusta. Talle meeldib, kui ta saab vahel kauem tööl olla, ilma et peaks varakult koju pere juurde kiirustama. Tal on aega enda ja oma hobide jaoks. Martin usub siiski optimistlikult, et kolm last ja õnnelik abielu pole enam kaugel.

Tiina, Kairi ja Margit, aga ka Martin ja Andres usuvad, et 40. eluaastaks on neil olemas armastav abikaasa ja kolm last. Teoreetiliselt. Sest tegelikult ei ole kumbki pool, ei mehed ega naised, nõus ei järeleandmisi tegema ega ise muutuma. Vastaspoolele seevastu on terve hulk nõudmisi. Reaalsus on see, et üksikute ühiskond järjest laieneb. Mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem on nad üksi. 40. eluaastatest alates on palju juba ka neid, kellel seljataga purunenud abielu ja sellest sündinud laps või lapsed. Mingil põhjusel tundub üksi edasi minna lihtsam kui kahekesi.

Peret asendab töö, karjäär ja sisurohke isiklik elu - hobid, reisid.

Kahekesi on parem kui üksinda. Toomas (32) võttis naise, kui oli 18. Tegi seda enda sõnul tookord talupoeglikust kohusetundest, sest laps oli tulemas. Ülikooli ta ei läinud, sest vaja oli peret toita. Siiski on ta endale leidnud meeldiva ala. Ning kuigi karjäär pole olnud just peadpööritav, läheb tal hästi ning ta on endaga rahul. Toomas on hämmingus, nähes, kuidas ta edukad vallalised sõbrad suhtuvad kooselusse: "See on mõnele mehele kui mäng, nagu auto, millega nad veel sõitnud pole. Umbes nii, et BMWd pole mul varem olnud, proovin nüüd seda ka." Edukate naiste tarkus hirmutab laisemad olevused eemale, mehed ei tunne end kindlalt. Pealegi, meestel ei ole kunagi olnud nii hea aeg kui praegu: "Sa ei pea abielluma. Sul ei ole tehnilises mõttes vaja naisenimelist kodumasinat. Ja see ei panegi mehi väga pingutama. Kooselu pole vaja sellepärast, et see tähendaks peret, vaid see on fun."

Toomase sõnul ei ole aga midagi toredamat, kui ennast teise inimese pärast muuta. Talle öelda: "Sinu nimel olen ma valmis kõike tegema. Asju, mida mul on võrratult raske teha, aga ma olen valmis seda tegema, lihtsalt sellepärast, et olla koos sinuga." Koosolemise tuum on Toomase sõnul: mõista, usaldada ja olla teiste vajaduste järgi. "Muidugi mitte 100%. Aga mida rohkem sa suudad, seda parem on. Teine pool teeb ju sama. Areneda on võimalik siis, kui õpid kohanema, mõistma, aru saama. Ja seda saab teha ainult teise inimesega koos. Vastasel juhul näed ühel hetkel ainult kinnijooksnud iseennast!" Kõige raskem on suhte juures andestamine, mõistmine ja aktsepteerimine. Kui seda ei suuda, oled käpuli. "Andeks tuleb anda mehele, et ta on tropp, et ta näeb kummaline välja ja on vaene nagu kirikurott. Aga selle eest on tal näiteks hea süda. Tänapäeva naised vist selle peale väga ei mõtle?!"

Ühe variandina tekib karjäärinaistel vastuolu tegelikkuse ja oma sisemiste fantaasiate vahel. Ei teadvustata endale, milline on see fantaasiate mees. Mida sõltumatumat meest tahetakse, seda raskem on teda altari ette saada. Mida kõrgemale latt ajada, seda kitsamaks jääb turg. Kokku saavad enamasti ikka sarnased. Kui naisel on pangas 50 miljonit vaba raha, on tema šansid endale võrdväärset meest leida tunduvalt väiksemad kui sellisel naisel, kellel näpud põhjas.

Karjäärinaised häbenevad teinekord olla beibed, nad on meeste maailmas töötades võtnud üle mehelikud hoiakud. Meeste põhiline hirm on alla jääda, saada nii-öelda kastreeritud. Naised võtavad koos mehelike hoiakutega üle sellegi hirmu. Selline naine on lõksus. Ühest küljest tahab ta tugevat meest, aga samas kardab teda. Nii muutub naise käitumine ebaloomulikuks.

Selliseid naisi võib aidata see, kui nad suudavad iseennast paremini mõista. Küsida endalt, miks nad satuvad ikka ja jälle samadesse mitterahuldavatesse suhetesse. Lisaks juhtimistreeningule ja ajaplaneerimise koolitusele võiksid nad treenida ka oma emotsionaalsust. Või käia teraapias! Nad võiksid püüda tunnetada iseennast, aru saada, millest nende hirmud tulevad. Nad võiksid ka läbi mõelda, kust nad endale meest otsivad. Tööl, kontoris, teda tõenäoliselt ei leia, siin on kas alluvad või konkurendid.