Alus uuele klubiliikumisele

Hiljuti nägin üht fotot, mis saadetud Austraaliast ja millel viis noort isa koos kuue umbes üheksakuuse põnniga diivanil reas istumas. Neil pidi seal selline vastsete isside klubi olema, et kord nädalas käivad koos ja jagavad kogemusi.

Meie siin veel nii kaugele jõudnud pole, kuigi väärikate veini- ja viskiklubide kõrval tasuks plaani võtta, sest beebibuum näitab jätkuvalt kasvutendentsi.

Koos septembriga said niisiis taas hoo sisse ka igat masti beebikoolid. Ühe vastsündinu päevakava võib tõeliselt tihedaks osutuda, kui tema vanemad on piisavalt energilised ja aktiivse ellusuhtumisega.

Tänapäeva kahekuused käivad ujumas, võimlemas, laulmas ja maalimas, esinevad ja astuvad näitustel üles oma töödega ning nii on neil lastesõime mineku ajaks juba piisav pagas esteetilisi kogemusi. Näiteks minu õe viiekuune poeg saab juba praegu täpselt aru, et Beethoveni "Eliisele" ei kõla mängulamba määgides eriti hästi, samas pardi esitatud "Rongisõiduga" võib leppida.

Tänu pisipõnnidele jõuavad ka emad-isad suure kiirustamise keskel immateriaalsete väärtuste kogumiseni ja nautimiseni. Ja kui neil veab, saavad nad tagasi selle heas mõttes lapseliku maailmaavastaja pilgu, kus iga uus päev on jada põnevaid väljakutseid, mida lahendada. Ning kus alati on iga asja jaoks lahendus olemas. Teinekord lihtsam kui arvata võibki.

Nii et paneks aluse uuele klubilisele liikumisele?