Kallis või odav, halb või hea?

Transport maksab umbes 10 krooni, aktsiis 8; kui kolmandik hinnast on vahendajate-müüjate tasu, kas tõesti võib hea veini tootmishind olla paarkümmend krooni? Eriti arvestades töömahtu, mida iga toiduaine tootmine vajab? Puhas vesi maksab sama palju.

Tõepoolest, vahel võib lettidele jõuda üsna vesine või imelikult magus jook, aga jooja maitse on see, mis teeb lõpliku ostuvaliku. Enamik meist otsib siiski head veini, aga milline on hea vein? See sõltub kvaliteediklassist. Lihtsad veinid annavad maitsemeelele üksikuid, vahel väga tugevaid aroome, kuid kõrgekvaliteediline vein peab väljendama lõhna ja maitset mitmekülgselt.

Veini lõhna ja maitse saab jagada üldistesse tunnusgruppidesse, mis omakorda jagunevad täpseteks aroomideks: puuviljasus - kõikvõimalikest troopikaviljadest marjadeni; magusus - šokolaad, karamell, mesi jts; puit - tamm, seeder, mänd; vürtsid - kaneel, pipar, tubakas jts; toit - kohv, nahk, uluk, trühvlid, soolased oliivid, kuivatatud tomatid jts; taimed - muru, rohi, paprika, piparmünt jts; lilled - kannikesed, roosid, jasmiin jts; pähklid - pärm, leib, röstisus, biskviit, mandlid jts; koor - või, kohvikoor; mineraalsus - kivi, muld, turvas, bensiin jts. Neisse tunnusgruppidesse sobituvaid aroome on kokku tuhandeid.

Parimas veinis on kolme-nelja aroomirühma tunnused, näiteks Merlot's on puuviljasus ploomide ja vaarikate näol; maiused õrna šokolaadi või kakaona ning taimsus. Hape, pargisus ja magususe aste ehk suhkru sisaldus on maitses omaette kategooriad. Igal viinamarjasordil on oma tunnusmaitsed ja kuna iga inimene on unikaalse maitsemeelega, siis ei saagi kõik marjasordid olla ühtmoodi meeldivad. Laiast maitsespektrist eelistab igaüks vaid teatud maitseid, seepärast tuleb endale selgeks teha marjasortide maitseerinevused. Ja ega meil selle vastu midagi polegi, sest maitsmine on mõnus tegevus... ja lõputu ka, sest maitsemeel muutub ning kõigele lisaks on maailmas tekkinud uus veinitrend - kohalikud unikaalsed marjasordid on taas populaarsed.

Veini hindamine algab välimuse vaatlemisest ning jätkub lõhna tunnetamisega. Lõhn ei pea olema tugev, kuid peab olema meeldiv. Maitse tundmine jaguneb kolmeks etapiks. Kõigepealt tekib esmamulje, mis on pealiskaudne, sest maitseretseptorid alles ärkavad; see jätkub maitsmisega, mille jooksul tuntakse ära mitmesugused tunnusaroomid ja hinnatakse maitse komplekssust (täiuslikkust, teravuse puudumist), ning lõpeb järelmaitsega, kus avalduvad seni varjus olnud aroominüansid ning suud mõjutanud pargisuse, happe või alkoholi toime.

Lihtne vein näitab end tavaliselt kohe sellisena nagu ta on; peen, delikaatne vein avaneb suus õrnalt ja aeglaselt. Maitsemeele treenimiseks võiks võrrelda Chardonnay'sid, millest üks on laagerdunud tammevaadis, teine mitte. Tammeta variandis valitsevad puuviljad virsikutest õunteni, lisaks õhkõrn kooresus; tammega veinil on juures ehe puidune pargisus, suits ja vanilje. Küsimus lõpetuseks: kui restorani veinikaardil maksab keskmine vein 500 krooni ja rohkem, kas see jook on alati oma hinda väärt? Kui see on gurmeevein, siis kindlasti. Kuid kui tegu on sama veiniga, mis poeletil saadaval ilma mitmekordse juurdehindluseta, oleks mõistlikum valida mõni huvitavam vein.

Autor: Tea Lajal