Põhja-Norra: mäetrollide ning fjordide mõtlik ja mägine kodu

Kadri Tamm 15. september 2006, 00:00

Põhja-Norrale omased mäenukid ja veesilmad, siit-sealt veidi lagunenud paadimajakesed ning õitsvad kullerkupud meenutavad muinasjutumaad. Lagedad väljad, sügavale ulatuvad fjordid ning lumemütsidega mäed on tõesti võluvad ja kutsuvad inimesi ikka ja jälle tagasi - keda korraks-kaheks, kes tuleb aga igal aastal mööda põhjarannikut ringi rändama.

Vaikust ning ilusaid vaateid pakub Põhja-Norra tõesti kuhjaga ning argimured ja kiired tegemised ununevad seal ruttu.

Ajalooliselt on kõik merega seotu olnud rannarahvale tähtis ning sealne elukorraldus väga praktiline ja lihtne. Töö ja elurütm on rannakülades olnud ikka mere järgi seatud ja ka inimeste tegemistes on läbi ajaloo olnud tunda lihtsaid merega haakuvaid lahendusi: Norra rannakülades olid levinud majakesed, millel katuseks tõrvatud alusega paat. Punaste katustega pisikesi tuletorne ning kalurikülasid on rannikul siiani palju. Seesuguste külade juurde kuuluvad tavaliselt tilluke pood, kalavabrik ja mõnikümmend puust majakest, inimeste põhiline tegevus on aga seotud kalapüügiga.

Ka toidulaual on kala alati tähtsal kohal olnud. Selle järele on nad siin tõesti maiad. Asja juurde kuuluvad tuule kätte kuivama riputatud kalad, üks norralaste rahvusroog, lutefisk, valmib aga nii, et kala hoitakse esmalt kuu aega spetsiaalses seebilahuses ja seejärel kuu aega vees. Seda pala julgevad süüa muidugi vähesed.

Norra mägede ilu ja vaikus on andnud ainet trollilegendide sünniks. Jutud Norra metsades ja mägedes elavatest karvastest olenditest meeldivad norrakatele siiani, andes läbi rahvasuu paljudele asjadele seletuse. Mägedest kostev tuulekohin on trollide hääl. Kui trollid omavahel riidlevad, veerevad mägedest alla terved kivilaviinid. Samuti on ilmne, et kui keegi on oma prillid või kindad kuhugi ära kaotanud, on kindlasti mängus trollide käsi. Norra mägededes ringi kõndides tuleks aga kuulata, kas kostab vahel ehk trollide norskamist või on näha suuri jalajälgi.

Mere kaldal istudes lähevad mõtted veelgi edasi põhja poole - jääkarude ja polaaruurijate maale. Üks koht, kus päris maailma ääre peal olemise tunde justkui kätte peaks saama, on Norrkap, mis on inimeste mällu sööbinud Euroopa mandri põhjapoolseima tipuna.

Tegelikult asub Norrkap Mager¸ya saarel, millele pääseb 8 kilomeetri pikkuse merealuse tunneli kaudu. Nii pikast tunnelist läbi sõitmine annab mõistagi väärt elamuse, kuid pigem töötab see osava turistilõksuna ja midagi armast saarel ees ootamas pole. Tee peale jäävad suveniiripoed ja tee ääres poseerib vihma trotsides saamipaar, keda bussitäied turiste kaameratega jäädvustavad. Enne serva peale jõudmist võib rahuarmastavamal reisisellil tekkida kiusatus jalga lasta: Norra rahu ja pildistamisvõimaluse eest kukru kergendamine ei sobi kokku.

Õige maailmalõpu leidsime Norramaalt Gamvikust. See on väike külake Norra põhjaotsas, mis ootab linnuvaatlejaid ja ringiseiklejaid.

Euroopa põhjapoolseim tuletorn, kalavabrik, Gamviku muuseumisse kokku kogutud ajalugu ja jutud saavad aga päris armsaks alles siis, kui kohtuda rõõmsa vennikesega, kes tulevalvamise kõrval ka muuseumikülalistele lugusid jutustab. Puudeta lagedal maastikul ringihulkumine, tuletornist alla piilumine ja linnuparved räägivad, et see koht on eemal sagivatest inimestest ja suurtest majadest. Lisaks keskööpäike ja ujumine, kuigi vaid mõned kiired tõmbed ja uitmõtted, mida need maadeavastajad küll mõtlesid, kui lihtsalt midagi otsides veel põhja poole suundusid.

Norras on asjad elus, isegi Statoili jaamad - müüjad magavad öösiti, ei mingit "alati avatud", ning tihti on bensujaamad puust ja ka punased.

Inimesed elavad põhjas lihtsat elu, kus ei ole liiga palju keerukust ning kirjutatud reeglid ja seadused tunduvad tihti ülearustena. Kuigi mõned inimesed mõtlevad põhjapäikese alla tulekule vaid suvel, on ka teistsuguseid, keda võlub virmaliste mäng ja sealse talve veelgi aeglasem rütm.

Talveõhtutel käiakse üksteisel rohkem külas, mängitakse arvutimänge või tehakse midagi muud. Ja kuigi talved on muutunud sealkandis palju külmemaks ja tuulisemaks ning kolm kuud aastas on kottpime, on sealsetes inimestes palju loomulikku soojust ja nad naeratavad palju.

Punaste kuningkrabide looduslik leviala asub Beringi meres ja Vaikse ookeni põhjaosas. Tegemist on suurte elukatega, kes võivad elada paarikümneaastasteks, nende sõrgade siruulatus küünib kuni 1,5 meetrini ning kaal 8 kilogrammini.

Norra vetes pole kuningkrabid aga mitte alati elanud. Tegemist oli Moskva eksperimendiga, mille käigus toodi hiidkrabid 1960. aastatel Barentsi merre, eesmärgiga rikastada nõukogude inimese toidulauda. Nüüdseks on kuningkrabid, kellel siinkandis puuduvad looduslikud vaenlased, jõudsalt kosunud ja paljunenud. Puudub ka konkurents krabiliikide vahel, kes toiduressursside pärast võitleksid, ning püügikvoodid on limiteeritud.

1980. aastatel kiiresti paljunema hakanud ning nüüdseks suure ja elujõulise populatsiooniga kuningkrabid on seadnud ohtu kohalikud liigid. Seepärast taotleb Maailma Looduse Fond piiranguteta krabipüügi lubamist, et ohjeldada nende arvukust ja takistada krabide leviala laienemist.

Samas on krabide näol tegemist väga tulusa püügiartikliga - üks kilo kuningkrabi maksab väikestest kalavabrikutest ostes alla paarikümne euro, poodides ja restoranides peab ühe kilo krabiliha eest maksma aga mitu korda suurema summa. Massiline väljapüüdmine tähendaks kilohinna langust, mistõttu on suuremate püügikvootide kehtestamisele mõningane vastasseis. Samas on krabipüügist saanud ka turismiatraktsioon.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:41
Otsi:

Ava täpsem otsing