Uudised
18. september 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks on inimesed mures?

Praegune presidendivalimiste kampaania ületab oma ägeduses, demagoogilisuses ja vastuolulisuses kõik varasemad. Sellest hoolimata, et Eesti on ja jääb ka pärast 23. septembrit parlamentaarseks vabariigiks, kus kogu võim, mille riigipeale annab põhiseadus, on mõjuvõim ehk autoriteet. Pealegi otsustab tulemuse eksklusiivne seltskond, kellel pole kohustust võtta arvesse tavakodanike arvamust.

Sellegipoolest kihab kogu ühiskond. Korjatakse allkirju, tehakse avaldusi, toimetusi uputavad arvamuslood, netikommenteerijatel on kuldsed päevad, värskeid populaarsusküsitlusi oodatakse põnevusega. Kus kaks või kolm kokku saavad, seal läheb jutt küsimusele: "Kummast siis ikka tehakse?"

Millest säärane aktiivsus ja ärritatus? Lihtne vastus kõlab: tõrjutud kodanikud, kellest kolm neljandikku tahaksid riigipead ise valida, on leidnud asendustegevuse. Paraku on asi keerulisem.

1990ndate algusest peale seisab ühiskond kiusliku probleemi ees. Kas tulnuks piirata taasiseseisvunud Eestis nende isikute poliitilist tegevust, kes kuulusid varem kompartei ja nõukogude võimuorganite ladvikusse? Lahenduseni ei jõutud, kuigi, jah, paljud ootasid, et need, kes olid pidanud huntidega koos ulguma, tõmbunuks vabatahtlikult tagasi. Osa nii tegigi ja leidis endale uue marjamaa - äris, ettevõtluses, ka akadeemilises tegevuses.

Arnold Rüütel on Eesti lähiajaloo enim lahkarvamusi tekitanud tipp-poliitik. Meile, Eesti kodanikele, pole kunagi selgeks räägitud, mida ta tegi - peale Eesti asja ajamise - pikil aastail enne sügist 1988. Ja miks ta nõustus aastakümneid eksitama kõnes ja kirjas Eesti rahvast nõukogude propaganda labaste valede ja pooltõdedega?

"Minu südametunnistus on puhas," kordab Rüütel oma lemmikfraasi ja loodab nähtavasti, et see ongi vastus. Aga ei ole. Sest sel juhul peaksime uskuma uskumatut. Karl Vaino, tolle eriti odioosse ning venemeelse EKP peasekretäri võimukümnendil oli kompartei hierarhiaredeli kõrgemail astmeil mõnel funktsionääril võimalik toimetada nii, et külge ei jäänud ühtegi plekki.

Teiselt poolt mängis Rüütel - nagu ka Vaino Väljas, Indrek Toome, Mikk Titma ja mitmed teised - märkimisväärset osa selles, et aastad 1988-1991 tõid eestlastele veretult tagasi iseseisvuse. Seda eitada ei saa ega tohi.

2001 lõppesid presidendivalimised paljudele üllatusega. Võitis vähemuse kandidaat. Tal polnud ei Riigikogu ega avaliku arvamuse küsitluste järgi rahva enamuse toetust. Kadrioru lossi uks avanes Arnold Rüütlile tänu vildakale valimisseadusele ja kahe erakonna kokkuleppele. Ärme unustame, et Rahvaliit ja Keskerakond pole ei Riigikogu ega omavalitsuste volikogude valimistel kunagi saavutanud kahe peale isegi mitte 40% valijate häältest.

Protseduur oli toimunud põhiseaduse regulatsiooni kohaselt. Enamus aktsepteeris tulemust. Tõsi, paljud lootsid, et enamuse tahte ilmselget eiramist enam ei korrata.

Aga võta näpust. Kõik läheb vanade nootide järgi. Otsevalitud rahvasaadikute valdav enamus (101st 65) on presidendi jätkamise vastu. Viimase poolaasta ükski gallup ei ole eelistanud Arnold Rüütlit. Toetus kõigub 30% kandis, eestikeelsete hulgas veel madalamal.

Sellegipoolest üritab poliitiline vähemus ennast Rüütli varal maksma panna. Enamus on ärevil. Tunneb, et talle tahetakse ära teha. Sest tõesti, valiks meil riigipead Riigikogu näiteks kolmeviiendikulise enamusega, valimiskogu, mille koosseis vastaks kogu kodanikkonna poliitilistele eelistustele, või rahvas otse, ei oleks praegusel presidendil šanssi.

Valdav osa kaaskodanikke on jõudnud vääramatu äratundmiseni, et Arnold Rüütli, ta meeskonna ja nende esindatava mentaliteedi aeg on ümber. Vanaviisi jätkamine tähendaks paigaltammumist. Väikeriik, kes ei suuda XXI sajandi alguse Euroopas uutele väljakutsetele vastata, määrab enda stagnatsiooni.

Veel enam. Eriti viimane aasta-poolteist näitas, et Rüütel ei jaksa või ei taha erapooletult täita seda arbiteri ja mentori rolli, mida põhiseadus nõuab Eesti riigipealt. Ta reageeringud nendele eetilise künismi räigetele ilmingutele, mis seletavad mitme poliitiku ning ärimehe hämaraid tegusid formaaljuriidilise "korrektsusega", on olnud silmatorkavalt loiud ning valikulised.

Nõustumine olla kahe erakonna koostööleppe garant näitab ohtlikku respektipuudust põhiseaduse vastu. Nagu ka selle jandi õigustamine, mille korraldasid Keskerakond ja Rahvaliit augusti lõpul Riigikogus, või vaikimine nüüd, kus Tallinna, Tartu ja mitmed teised volikogud vilistasid valijameeste selekteerimisel demokraatia põhimõtetele.

Põhjust muretsemiseks on paraku palju.

Autor: Enn Soosaar