Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Parim, kui Rüütel ise loobuks
Ühinen Rait Maruste hinnanguga (PM 15.09) Arnold Rüütli kohta: "Rahvast või meediat psühhoterroris ja laimus süüdistada on kohatu ja teisest aegruumist pärit suhtumine." Rüütel rakendab topeltstandardit, andestades endale kõik ja teistele mitte midagi. Ta ei andesta isegi seda, mida polegi tegelikult juhtunud, kui küsib oma surnud eelkäija surnud isa kohta kahtlustavalt, miks jäi see ellu Stalini surmalaagris, kus Rüütli kauge sugulane kindral Reek maha lasti (EPL 6.09 ja 8.09). EPLi andmeil polnud Reek ja Rüütli eelkäija isa üldsegi samas laagris. Ent Rüütlil on ikkagi häbematust küsida: miks sina surmalaagris ellu jäid, sellal kui mina ühena esimestest stalinistlikku noorteorganisatsiooni astusin?
Ma olen mineviku andestamise poolt, aga mitte nende puhul, kes ise teistele ei andesta, vaid laimavad. Sellised ei saa pidada psühhoterroriks Maruste hinnangut, et Ida-Saksamaal on Rüütli kombel represseerimiseks allkirju andnud riigijuhid vangis, mitte lossis.
Rüütel oleks lõhestav president sellele 70 protsendile rahvast, kes on väljendanud soovi, et ta lavalt lahkuks. Olukord ei ole enam selline nagu viie aasta eest, mil paljud võtsid minu kombel Rüütli presidentuuri vastu vaimustuseta, kuid respektiga. Selle respekti on praegune president hävitanud laimuga oma eelkäija isa kohta ja väitega, et kui 70% rahvast soovib tema lavalt lahkumist, siis olevat see psühhoterror tema vastu. Kelleks peab ta ennast ja kelleks rahvast?
Kui poliitilised kombinatsioonid ta rahva valdava enamuse soovi vastaselt siiski presidendiks viivad, ei saa ta enam oodata respekti nagu eelneval ametiajal. Ta oleks "jokk"-president selle uudissõna kõige ilgemas mõttes.
Teised kandidaadid? Pean Toomas-Hendrik Ilvest täiesti vastuvõetavaks. Parim oleks, kui Rüütel siiski veel endas sündsust leiaks loobuda ja avada tee mõnele teisele kandidaadile, keda ehk ei kujutataks anti-Rüütlina - asend, kuhu Ilves ärateenimatult on paraku sattunud. Muidugi ei ole palju lootust, et Rüütli käsitsejad tal viimsel hetkel laseksid oma karjääri auväärselt lõpetada. Siis jääb üle vaid loota Ilvese võitu ja haavade aeglast paranemist.