Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eraettevõtjana on käed vabamad

Aili Sandre 21. september 2006, 00:00

Tõesti, ka palavate ilmadega juulis monteeris ta koos Juhan Aarega varastest hommikutundidest hilisõhtuni filmi "Eestlased Kremlis", mis oli ETV eetris 30. augustil ning telesarja, mida ETV näitab alates septembrist peakirja all "Kümme otsustavat aastat".

Millest selline ajaloohuvi?

Huvi lähiajaloo vastu on olnud pikemat aega. 2001 tegin ETV-le filmi "Valmisolek" - Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal läbi Rootsi saadiku Sten Ahlanderi mälestuste. 2004 järgnes film Tallinna ajaloost "Eestlaste sajand", samuti ETV-le. 2005 valminud dokumentaaltriloogiat "Võitlus sinimustvalge eest" näitas Kanal2, kuigi autoriteksti kirjutas Mati Talvik. Filmis saavad sõna üle 30 ajalugu teinud isikut: Edgar Savisaar, Raivo Vare, Jüri Raidla jt. Vaatluse all on olulised otsused Eestile - 30. märts 1990, mil tegelikult astuti esimene samm N. Liidust eraldumisele, sinimustvalge sümboolika kehtestamine, 15. mai ülestõus ja putšiaeg augustis 1991. Filmitriloogia ostis Tiigrihüppe sihtasutus kõigile Eesti koolidele.

Nii ei tulnudki mulle ootamatusena, kui vana kolleeg ja sõber Juhan Aare tegi ettepaneku hakata režissööriks filmile "Eestlased Kremlis", mis räägib sellest, kuidas Eestist pärit ideed NSV Liidu lõplikult lagundasid. Selleks tuli ära käia Poolas ja Berliinis, Roomas ja Moskvas.

Samas sündis ka telesarja mõte.

Filmi tehes sai selgemaks, et isikuid ja sündmusi tuleb kindlalt vaadata ajateljel ning ühises taustsüsteemis, muidu teeme valesid või ülekohtuseid järeldusi. Olles ise olnud nende sündmuste vahetu tunnistaja ja ka vahendaja, leian, et meil on praeguse ahta ajalookäsitluse taustal tõsine missioon eriti noorema rahva mälu värskendamisel. See film jõuab kindlasti rahvusvahelisse levisse.

Olete öelnud, et ETV juhina, aga ka erakanali palgal olles ei saanud Te alati rakendada oma ideid, kas see on nüüd see, mida oletegi kogu aeg teha tahtnud, kas eraettevõtjana on Teie käed vabad?

Olen mõneti olnud oma ajast ees. 1991 kui lõime Mart Siimanni ja Andres Jõesaarega esimese eratsooni televisioonis - RTV, 1996 kui suurtootmisfirma sai loodud koos Rein Kaareperega - tegelikult tahtsime teha uue telekanali, aga ei jõudnud - mina läksin ootamatult ETVsse ja sõber kahjuks lahkus parematele jahimaadele ja 1997 kui viisin ETV-st reklaami välja.

2000. aastal asutasin Videomeedia, millega olen tootnud suure hulga telesaateid ning dokumentaalfilme. Olen selgeks saanud, et kapitalismi loogikas on targem üksi tegutseda. Sajad intriigid, tülid, kadedus, ideede vargused, mis valitsevad video ja filmimaailmas, on täiesti tülgastavad.

Millised "oma lapsed" on kõige armsamad?

Olen viimasel ajal tegelnud "Roheliste Uudistega". Keskkond on valdkond, millest me kõik sõltume. Kuigi mõned püüavad seda politiseerida, püüame teha uudised, nagu neid ikka tehakse: oleme seal, kus midagi sünnib, anname sõna spetsialistidele ja teeme ise kommentaare. Hea meel on, et meie vaatajaskond ulatub ligi 100 000ni.

Väga meeldiv oli teha Kanal2s "Uusi Uudiseid". Kui Mart Kadastik kutsus mind uudistesaadete toimetust organiseerima, tuli kõigega otsast alata - kontseptsioon, inimesed, graafika jm- Minu kontseptsioon oli lihtne - jõuda kiiresti kõikjale, kus midagi toimub; usutavad ja heas toonis lood, mis toetuvad faktidele; igasse saatesse arvamusliider kommenteerima, ka Postimehe ajakirjanikud. Ei mingit politiseeritust ega ärapanemist. Tuleb kiirata positiivset energiat, tuleb otsida eksklusiivsust. Siis aga otsustas Kanal2 uudised viia meelelahutuslikuks. Mulle see ei sobinud. Nii sündis "Reporter" "Uute Uudiste" uuristatud sängi, läks kollasemaks, kobrutab kokku kummalisi asju ning tõmbab endale palju vaatajaid.

Enda tehtud asjadest on armsaim "Igihaljas vaatemäng" Ita Everiga peaosas - kogus viimati 2005 detsembris 206 000 vaatajat. Südamelähedane on film "Tantsivad kõik", mis räägib minu kursusekaaslasest lavakunstikateedri päevilt, varalahkunud tantsujuhist Mait Agust. Väga olen rahul ka värskeima telesarjaga "Rohekas".

Kuidas kommenteerite eelmise aasta lõpus kõlanud süüdistust, et Teil kui rahvaliitlastel oli eelisseisund selle 15osalise telesarja riigihankel, mille kuulutas välja keskkonnaministeerium, mida juhib teadupärast Rahvaliidu esimees Villu Reiljan?

See on väga avalik-õiguslik keskkonnateemaline viktoriin koolinoortele, nagu ütles Vahur Kersna. ETV planeeris sarja väga nõudlikule kellajale laupäeval pool kaheksa. Aga jällegi üllatus - saavutasime suurema vaatajanumbri kui naaberkanalil samal kellaajal eetris olnud kommertslik ja meelelahutuslik telemäng. Arvan, et ka need kriitikud, kes eeldasid, et teen mingeid rahvaliitlike vigu, eksisid. Selles loos pole poliitikaga kõige vähimatki asja.

Kas Teid ei häiri ajakirjanduse vaenulik suhtumine Rahvaliitu?

Minu mure on suurem tänase ajakirjanduse pärast üldiselt. Ajakirjandus ei ole mitte kaldu, vaid külili, seal valitseb enneolematu tasakaalu kriis. Kuidas muidu on võimalik näiteks presidendi institutsiooni kollektiivne mõnitamine - Eesti Ekspressis ja ETVs (Mihkel Kärmas), Eesti Raadios (Anvar Samost ja Arne Rannamäe), Päevalehes Andrus Kivirähk, Sirbis Kaarel Tarand. Ka kirjanik Kender pidas vajalikuks end vastu presidenti tühjaks kusta, mida end veel kodanikeks pidavad Juku-Kalle-Raid ja Peeter Oja juba ammu vajaduseks peavad. Kuidas on võimalik, et Eesti Raadio saadetes esinevad regulaarselt ajakirjanikud, kellele nii Keskerakond kui ka Rahvaliit lausa füüsilist valu tekitavad. On juba täiesti naeruväärne, et kõiges hädades on süüdi Savisaar ja nüüd ka koos temaga kogu inimkonda ärritanud lepingu allkirjastanud Reiljan.

Sõnal on väga suur jõud ja kui ta tuleb paberilt või ekraanilt, siis ta saab veelgi suurema jõu. Näiteks linnugripi kajastamine. Rohelistele Uudistele rääkisid targad ornitoloogid, et gripp ei levi metslindudega, et ohtu kevadel pole. Samas edastasid lehed iga päev katastroofiteateid kuni selleni, et üks päevaleht ennustas lähinädalail poole Eesti rahva hävingut. Inimesed hullusid, taluõuedele ehitati katuseid, kanapojad viidi pimedatesse keldritesse, küsiti, kas binokliga tohib ikka linde vaadata. Selle jaburuse eest aga ei vastutanud keegi.

Mida peate oma telekarjääri suurimaks saavutuseks?

Reklaami väljaviimist ETVst. Kuigi see samm osutus hiljem ka minu karjääri lõpetajaks ETV peadirektorina. 1997 oli väga vähe neid, kes toetasid ideed reklaami kaotamisest. Reklaam oli teinud ETV programmi kommertslikuks. Juurdunud oli mõtteviis, et nii saab kergelt raha teenida, unustatud olid avaliku televisiooni teenused rahvale.

Oma keevalise vere pärast olen saanud ja sain nahutada ka nüüd. Minu viga seisnes selles, et tegutsesin üksi - reklaami väljaviimise pidanuks seadustama Riigikogu, nii nagu ta tegi seda 2002.

ETV kaotas minu allkirjaga 40 miljonit, sama palju pidi ta saama erakanalitelt vastu. Leping ei arvestanud aga reklaamiarengu dünaamikaga ega erakapitali loogikaga. Järgmisel aastal enam lepingut ei sündinud ning RHN tõi reklaami ETVsse tagasi. Mina jäin eriarvamusele. Oleksin pidanud siis põhimõtte pärast tagasi astuma. Valitsusliidu ajakirjandus peksis mind kõvasti. Hiljem aitasin igati kaasa, et reklaam ETVst seaduslikul teel välja läheks. Protsess sai loogilise ja kena lõpu. ETV programm on muutunud ainult paremaks. Ja siin on Ilmar Raagi teened märkimisväärsed.

Mida andis negatiivne juhikogemus - lahkusite ETV peadirektori kohalt skandaaliga?

Lootsingi tookord rohkem tegelda programmiga. Ja tegelesingi. Kuigi sellele vaadati viltu. Lõin ETV-sse muusikaaadete peatoimetuse, taastasin Eesti Telefilmi, alustasin produtsendisüsteemi loomisega. Üritasin toimetajad igapäevase elu juurde tuua. Tollased karmid kriitikud Harri Tiido ja Rein Lang leidsid, et ETV programm oli üsna hea. Pidigi olema, sest alustasin kommertstelevisiooni kaotamist. Juhtisin ETV-s tasakaalu suunas, aga see ei meeldinud paljudele kolmikliidu poliitikutele.

Arvan endiselt, et ETV ülesanne olgu vaid kvaliteetne programm, mis peab vastama ühiskonna kõigi kihtide vajadustele. ETV peab olema Eesti elu keskpunkt, seda nii noorte kui vanade jaoks, ka siin elavate venelaste jaoks. 1999 kiideti ringhäälingunõukogus heaks minu ettepanek, et tehnika, kinnisvara, tõlkimise, hankimise ja müümisega hakkavad tegelema ETV tütarettevõtted, mille kasum toidaks ainult saateid tegevat emaettevõtet. See ei jõudnud teostuda. Kardeti, et ETV erastatakse.

Programmi eelistuse ideoloogia on ka praegu uues ringhäälinguseaduses, kuid kuna ETV-lt ja ER-lt on võetud õigus midagi asutada või kuhugi kuuluda, siis selle seaduse järgi on avaliku ringhäälingu osa ühiskonnas liialt marginaliseeritud. Praegu vohavas kollases mainstreamis on see Eestile ohtlik

Aga uue seaduse loogika on õige. Programm sünnib lepingutes, mis sõlmitakse kultuuriministeeriumiga. Nii nagu vanal heal Inglismaal. Pooldan seda varianti väga.

Mis minu lahkumisse puutub, siis oli see siiski poliitiline (sala)otsus, millele vastu protesteerisid tookord mitmed erakondade juhid ja poliitikud. Luuletajast külma kõhuga ametnik Rummo ähvardas mind kohe pärast Laari ametisseastumist ja nõudis neljasilmakohtumisel minu lahkumist. Pärast käivitas üks Laari ametnik laimukampaania Päevalehes ja nii sain ma tunda seda, mida praegu tunnevad paljud mu erakonnakaaslased.

Tõsi, mind oli kerge süüdistada, sest tõepoolest, eelarvega polnud just parim seis. Siim Kallas oli just kärpinud ETV-d 6 miljoni võrra, lubatud toetus jäi tulemata ning reklaamitulud olid 30 miljoniga miinuses. Hiljem osutusid 100% minu vastu tõstetud süüdistusest valedeks.

Muuseas, tänavu kevadel 2006 (sic!) tegi isegi Riigikohus otsuse, milles minu allkiri ühel 1999 aasta lepingul tunnistati pädevaks. Viis aastat oli kaotusi armastavatel ETV juristidel tarvis kulutada maksumaksja raha, et seda teada saada.

Sündisite n-ö ETVs - alustasite režissööri assistendina - ja tõusite seal tippu ning olete ka eraettevõtjana ETVga seotud, aga kui pakutaks uuesti ETV peadirektori kohta, kas võtaksite vastu?

ETV-l ei ole vaja peadirektorit, vaid programmidirektorit-peatoimetajat. Eriti peale uue ringhäälinguseaduse vastuvõtmist, siis antakse peadirektoritöö ringhäälingujuhile. Ja see peab üks hea ametnik peab olema. Programmijuht aga on televisioonis A ja O. Küll pakuksin välja ühe idee, kuidas võiks toimuda rahvusringhäälingu rahastamine - see on olnud põhimuresid niikaua, kuni ETV ja ER on eksisteerinud.

See, et uus ringhäälingukeha uut hoonet uues kohas vajaks, oleks nagu juba aksioom. Arvasin ise kümme aastat tagasi samamoodi. Aga! ETV vajab stuudioid, ladusid, toimetuspinda. ER mahub mitu korda väiksemale pinnale. Praegu on ETV-l kasutada 21 000 m2, vaja läheks sellest umbes pool.

Asjatundjad arvestavad uue maja ehituseks ca 400 miljonit krooni. See on tugevalt alla pakutud - arvan, et tegelik on 2-3 korda suurem. Uue maja ehitamist võiks siiski kaaluda ETV praegusele kinnistule. Gonsiori vana hoone tuleks lammutada, alles jääksid kommunikatsioonid, osa ladusid, stuudiod, mis on väärtus omaette - uus omanik ei vajaks kindlasti meetripaksuste seintega aatompommikindlat ruumi. Juurde ehitataks toimetused, mõned stuudiod, teleteater ja kontserdisaal. Uued 30-40 korruselised kõrghooned ehitatakse praeguse telemaja hoovi ja Gonsiori tänava vana hoone kohale. See on umbes sama või suuremgi pind, mis praegu jääb Maakri tänava kahe tornmaja alla. Raadio poole pealt on lahendus omast käest võtta - vana maja on nii mahult kui arhitektuurilt ideaalne paik raadio tegemiseks. Uue ehitamine on majanduslik nonsenss.

Projekti tulu poolena müüakse maha ETV Faehlmanni tänava hoone ning ER Gonsiori tänava hoone. Uute pilvelõhkujate rendist aga saaks Ühendatud Ringhääling igavesti tulu, mis kataks uhkelt laenusummad ja jääks veel tugevalt üle. Mõelge, igavest tulu. Garanteeritult.

Kui anda praegused krundid lihtsalt riigi kinnisvaraseltsile mahamüümiseks (äraandmiseks), on ringhääling ikkagi iga-aastase Riigikogus hüpitatava summa küüsis.

Toomas Lepp on väljapaistvamaid televisiooni asjatundjaid Eestis. Olles suurepärane režissöör, toimetaja ja produtsent, tunneb ta hästi loomingut ja loojaid. Tema tehniline taip ja loomupärane uudishimu aitavad tal end kursis hoida kiirelt areneva teletehnikaga. Toomas Lepa avalik-õigusliku ja eraõigusliku TV juhtimise kogemusele on viimasel ajal lisandunud ärimehe ettevõtlikkus. Ammendamatu energia, kiire mõtlemine, otsustamine ja tegutsemine on eeldused tema laiahaardelisele ja viljakale tegutsemisele tele- ja kinomaastikul. Tooma sügava õiglustundega, vastumeelsusega vaimse lodevuse, nahavedamise ja laiskuse vastu, mida ta vahel väljendab kuuma hispaanialiku temperamendiga, on esialgu raske harjuda, see võib ehmatada ja haigetki teha, kuid teda tundvad inimesed teavad, et sügavas hinges on Toomas tundlik, abivalmis ja võluv isiksus. Ta on ustav sõber, kellega olen nõus luurele minema.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:16
Otsi:

Ava täpsem otsing