Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tark ettevõte hoidub riigitoetusest nagu katkust
USA ekspresidendilt Ronald Reaganilt pärineb järgmine kalambuur. "Mis on 12 kõige hirmuäratavamat sõna inglise keeles? "Ma olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teile abiks olla.""
Ka Eesti riigiisad on hakanud arvama, et ettevõtted vajavad rohkem nende abistavat kätt. Äripäev leiab, et see peaks kõikidele korralikele ettevõtjatele hirmu naha vahele ajama.
Uue toetusliikumise eesotsas on majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar, kes surus sel nädalal valitsuses läbi mõtte hakata toetama laevandust. Esialgu on toetussummad paarkümmend miljonit krooni, aga 2010. a juba 209 mln kr. Ning liberaalne peaministripartei ei astu koalitsioonis millegipärast enam toetuste vastu.
Muidugi on ettevõtluse suurte abistajate seas ka Rahvaliidu ministrid Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo, kelle jagada on keskkonna- ja põllumajandusrahad nii meilt kui ka mujalt. Ning ka inimnäoline presidendikandidaat Arnold Rüütel lisas oma programmi punkti, mille kohaselt Eesti kapitalile ja tootjatele tuleb luua "õiglasemad tingimused turul konkureerimiseks" ning tagada "konkurentsitingimuste võrdsustamiseks maaelu- ja põllumajandustoetuste suurendamine".
Argumendid on kõigil samad, vana hea lasteaiast tuntud "aga teised tegid ka". Kui Euroopa toetab oma põllumajandust ja laevandust, kuidas siis meie saame seda tegemata jätta?
Äripäev leiab, et me ei pea Euroopa rumalusi järgi tegema. Euroopa riigid vähendaksid rõõmuga oma abirahasid, kui ametiühingud, põllumeeste lobistid ja korruptiivsed käsi-peseb-kätt sidemed neil seda teha lubaksid.
Küsimus pole ainult tänastes toetussummades, vaid Pandora laeka avamises: kord antud toetustest ja tehtud lepingutest - eriti salajastest - on väga raske loobuda.
Esiteks, "õiglased tingimused Eesti kapitalile ja tootjatele" ei tähenda muud kui turu moonutamist. Toetused eeldavad seda, et riik eelistab ühte ettevõtlussektorit või Tallinki puhul näiteks ühte ettevõtjat teistele. Nii nagu korruptsioon, halvab see pikemas perspektiivis ausa konkurentsi. Vaadakem, mida toetused on teinud konkurentsiga laevaliinidel: kõiki Eesti-siseseid praamiühendusi käsutab nüüd üks mees, Vjatšeslav Leedo. Tema määrab ka dotatsioonid ning meie kõik maksame, kui tahame saartele saada.
Teiseks annab toetuste jagamine poliitilisele eliidile võimu, mida neil ei tohiks olla. Nii nagu poliitikud saavad osta vallajuhte koolikatustega, nii saavad nad abiraha jagades manipuleerida ettevõtjatega.
Toetusi saav ärimees teeb vastuteeneid: kord toetus parteikassasse, kord suvilad alla omahinna. Kuni ühel päeval võib toetusi saav ettevõtja avastada, et tema äri on nii poliitikast läbi immutatud, et ta pole enam oma äri peremees - kui tal pole just õnnestunud Leedoks kasvada.
Ainus toetus, mida ärisektor riigilt saab ja peab nõudma, on kõigile võrdselt hea ettevõtluskeskkonna loomine. Selline samm oli näiteks investeeringute vabastamine tulumaksust. Selline samm oleks ka (tööjõu)maksude alandamine.
Õnneks on tango tantsimiseks vaja paarilist - kui ettevõtjad kaasa ei tantsi, jääb kaup katki.
Autor: ÄP