Ilves suudab öelda: 'Welcome, Mr Bush!'

Ärgem unustagem, et meil on veel üks hea põhjus rõõmustada Toomas Hendrik Ilvese võidu üle presidendivalimistel: novembris tuleb esimest korda Eestisse USA president George W. Bush.

Sest mõelgem nüüd hetkeks erinevustele, kui Bushiga kohtuks a) Rüütel ja b) Ilves. Asi algab sellest, et Toomas Hendrik Ilves ütleb Bushile "Tere tulemast!" inglise keeles.

Ärge tulge mulle ütlema, et vahet pole ja tõlgid on ju olemas - sellisel tasemel rahvusvahelises suhtluses lihtsalt peab inglise keelt valdama. Ma ei ole Ilvesega kunagi inglise keeles vestelnud, aga ma olen veendunud, et ta ei oska seda oma USA kolleegist kehvemini.

Kui Edgar Savisaare jaoks on "Eesti ameeriklane" sõimusõna, siis kindlasti pole see seda USA presidendi jaoks. Ilvese taust räägib igati tema kasuks. Ta on olnud Eesti suursaadik USAs, selles riigis elanud ja õppinud. Ilves mõistab, miks ida-eurooplased ameeriklasi armastavad ja nende suhtes tänuvõlga tunnevad. Ta saab aru, et külma sõja ajal olid ameeriklased kommunismivastased, samas kui lääne-eurooplased seda teemat vältisid ning püüdsid Venemaad mitte vihastada. Või vaadake lihtsalt välispressi pealkirju: "USAs hariduse saanud diplomaat võitis Eestis presidendivalimised".

Ilves on küll sotsiaaldemokraat, aga ta on avaldanud siiralt austust USA vabariiklikule presidendile Ronald Reaganile ja tema võtmerollile Eestile murrangulistel aegadel. Ilves on kirjutanud (Cambridge Review of International Affairs, 2005), kuidas Euroopa vaid üleolevalt muigas, kui Reagan nimetas 1982. aastal NSVLi kurjuse impeeriumiks. Ma loodan, et Eesti uus president ei jäta seda Bushile meenutamata. "Terve elu Eestis kasvanud, elanud ja töötanud Rüütel" (tsitaat Allan Alakülalt Kesknädalast) võib olla küll Eesti põllumeeste lemmik, kuid ei avalda muljet USA presidendile.

Ning ärgem unustagem, et Rahvaliidu ja Keskerakonna kokkulepe (rahu tema põrmule!), mille garandiks presidendivalimised kaotanud Rüütel oli, nägi ette Eesti sõjalise missiooni lõpetamist Iraagis "esimesel võimalusel." Too kokkulepe nägi ka ette, et Eesti osaleb rahvusvahelistel missioonidel vaid ÜRO nõusolekul - NATOt see kokkulepe ei maini.

USAs nähakse Eestit aga tugeva liitlasena just tänu meie osalusele NATOs ja Iraagis-Afganistanis ning meie välispoliitiline korpus teeb iga päev tööd selle nimel, et see nii ka jääks. See on ka näiteks üks põhilisi argumente nende suus, kes töötavad Eesti-USA viisavabaduse nimel. Ma elan USAs ja kuulen seda iga päev.

Ning 2004. aastast Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimeheks olnud Ilvese puhul ei ole karta, et tema USA-meelsus tähendaks vastandumist Euroopa ja Ameerika vahel - selleks on Ilves liiga Euroopa heaolumudeli- ning üldse Euroopa-meelne. Ilves on transatlantik ja uskuge mind, ameeriklastel on neid inimesi hädasti tarvis.

Ilves on ka teatanud, et Eesti Venemaa-poliitika peab käima läbi Brüsseli. Praegused jõujooned Euroopas sõltuvad Ilvese sõnul sellest, kui lahke on vana Euroopa Venemaaga. Ta on öelnud, et kui Euroopa on Venemaa suhtes leebem kui Ameerika, siis joonduvad ida-eurooplased taas USA taha. Mõistlik jutt.

"Ilves sobib ehk Washingtonile, kuid Eestile ja Euroopale on tema maailmapilt võõras," kirjutas Allan Alaküla oma valimiste-eelses juhtkirjas.

Kui USA president meid külastab, on väga oluline, et me Washingtonile sobiksime. Ameeriklased pole teinud alati kõige paremaid otsuseid ja kõige paremat PR-tööd, aga me võime neid usaldada. Nemad vähemalt ei öelnud Rootsi kombel, et hea küll, kallis NSVL, võtke oma kuld ja saatkonnahoone ning jätke meid rahule.