Oo asfalt, kaua viibid veel?

Kas mäletate veel kevadist kampaaniat "Maantee 186"? Kindlasti teate mõnd sõpra või tuttavat, kes toda väärikat üleskutset oma allkirjaga toetas. Või ehk toetasite isegi? Igal juhul oli allakirjutanuid üle kolmekümne tuhande - igati mõjus arv inimesi, et midagi hakkaks liikuma.

Kuid kes lubas ja mida lubati? Ja kuhu suunas asjad liikuma hakkasid?

Kui avada kampaania "Maantee 186" kodulehekülg, vaatab meile esimesena vastu rõõmsatujuline ja tervisest pakatav Ivari Padar - Võru kandi talumees, Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) esimees. Veidi allpool sekundeerib härra Padarile Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, keda SDE esitas möödunud suvel ühena oma presidendi kandidaadi kandidaadist. Sellega oleme algatajad tuvastanud.

Ilusad lubadused. Palju kära, vähe villa. Temaatilisi artikleid ja eufoorilisi kõnekoosolekuid oli äkki nõnda palju, tundus, et võib-olla nüüd tõesti saab Tallinna-Tartu maantee riiklikuks prioriteediks number üks. Aga läks nii, nagu läks. Võiks isegi öelda, läks nagu alati.

SDE esitas Tallinna-Tartu maantee ehitamise seaduseelnõu menetlusse ja jäi ootama toetust koalitsioonierakondadelt. Kuid loomulikult hääletati eelnõu menetlusest välja. Ja ikka koalitsiooni häältega. Nii peaminister Andrus Ansip kui ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar selgitasid valitsuse pressikonverentsil, et koalitsioon ei saavat sellist eelnõud toetada, sest valitsusel endal on kava, kuidas Tallinna-Tartu maantee neljarealisena veelgi kiiremini valmis ehitada.

Rahvaliit jäi kommentaarides väidetavalt napisõnaliseks, öeldes ainult, et eesti rahvas ja kultuur peab kestma ja arenema ning nemad olid raudtee erastamise vastu…

Sisuliselt komöödiaks pööratud protsess tipnes eriti agara parteisõduri sõnavõtuga, milles too teatas tõemeeli, et Tallinna ja Tartu vahel juba ongi neljarealine maantee.

Mõni aeg varem, palgaarmee temaatilisel debatil, väitis sama riigikoguliige, et Eestis juba ongi palgaarmee. No tore. Humorist jääb humoristiks ka rahvaesindajana.

Ja siis tuli suvi. Suvel poliitikud teed ei ehita. Suvel poliitikud puhkavad ja aeg-ajalt valivad Eestile presidenti.

Kuid mida õppida tühja tuule tallamisest?

Kindlasti seda, et poliitikutele meeldib lubadusi külvata, ja eriti meeldib poliitikutele külvata lubadusi, mis on seotud asfaldiga.

Mõned näited: Reformierakond on lubanud Tartus kolmedel valimistel järjest asfalteerida kruusateed. Viiekümnest kilomeetrist kruusateedest on suudetud asfaldiga katta kaks kilomeetrit. Pole just palju. Aga ehk edaspidi. Emajõe Ateena sillaehitus on juba lihtsalt üle mõistuse teema.

Keskerakond on Tallinnas olnud edukam. Enne järjekordseid valimisi rullitakse sisekvartaliteedele ja õuealadele uus kiht tõrva ja kivi segu, mis kevadtalvist temperatuurikõikumist ei talu.

Aga valimisstuudios on, millest raporteerida. Või siis üleöö linnatänavatele ilmunud valge-kollane pidevjoon, mille eesmärk oli saladuseks, kuni ilmus linnavalitsuse pressiteade, et on rajatud kümneid kilomeetreid jalgrattateid.

Kui eelnenud näited puudutasid Tartu ja Tallinna tasandit, siis "suurima" riikliku teeehitusprogrammi käivitas isamaaliitlane Toivo Jürgenson.

Keset külma küünlakuud hakkas ministrihärra põldude vahele kruusa kühveldama, kiites, et Petserist Põlvani saab olema parim teedevõrk Eestis. Läks lumi, läks minister. Teedevõrku pole tulnud tänaseni.

Jälle ootavad meid ees valimised, ja jälle lubatakse asfalti. Taaskord on poliitikud karvupidi koos, tõestamaks, kui vähe teised tegid ning palju ikka nemad tegid.

Ent kui investoril on vaja otsustada, kuhu rajada järgmine logistikakompleks, tehasehoone või millisel sadamal on perspektiivi ja kas veel sel kümnendil suudetakse rajada uued ühendused üle Narva jõe, on lubadustest vähe võitu.

On vaja kindlust, järjepidevust, kokkuleppeid ning eriti viimasest kinnipidamist.

Head poliitikud võib-olla suudavad seekord loobuda umbmäärasusest?

Palun esinege konkreetselt ja vastake vähemalt kolmele küsimusele: kuhu rajatakse, millal ja kes selle eest maksab?

Seniks, kuni saabuvad vastused, valin mina maanteeameti. Mulle meeldib nende lipukiri: "Sillutada Eestile arenguteed".