Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sama asjalik ettepanek kui Eesti Marsi-programm

Rasmus Pikkani 28. september 2006, 00:00

Kuuldused Eesti majanduspoliitilise juhtfiguuri ideest viia Eestis keskmine palk nelja aastaga 25 000 kroonini on tekitanud majanduse hingeelu lähemalt tundvates inimestes selge pahameelelaine. Kusjuures pole selge, kas lubadus 25tuhandesest keskmisest palgast (Eesti majanduse tulevikku reaalselt mõjutada võiva inimese suust) tekitab oma ebarealistlikkuses võimendatud reaktsiooni põhjendatult. Või oleks see uudis pidanud oma ebarealistlikkuse ning läpatava demagoogia hõngu tõttu jääma üldse tähelepanuta.

Samamoodi võiks küsida, kas uudis ideest alustada Eesti oma Marsi-programmi peaks leidma laialdast kõlapinda või mitte? Tõenäoliselt sõltub reaktsiooni vajadus idee autori positsioonist - üksik külahull võib unistada millest iganes, samas kui reaalset poliitilist jõudu omava seltskonna ebarealistlikud avaldused vajavad reageeringut.

Analüütikute pahameele on põhjustanud kaks asjaolu. Esiteks tingib suurt hämmingut poliitiline soov tõsta midagi, mida poliitik otse tõsta ei saa. See soov tekitab arvatavasti nii mõneski inimeses assotsiatsioone plaanimajandusliku süsteemiga, kus keskne aju arvas enda targemaks turumajanduslikest jõududest.

Näiteks paistab ka riigikodanike rahaga mängiv riiklik riskikapitali fond ennast targemaks arvavat kui professionaalsed rahvusvahelised riskikapitalistid. Õige on see, et riigisektori palgalehele oli 2005. aastal kantud 25% kõigist tööinimestest ning nende palk allub poliitikute suvale. Nende ühiskonna hüvanguks töötavate isikute keskmine palk on täna ligilähedaselt võrdne kogu riigi keskmisega ehk suurusjärgus 10 000 krooni.

Kui tänased valitsevad poliitilised jõud mobiliseerivad soovi tõsta avaliku sektori töötajate palga kiiresti 25 000 kroonini, siis nii ka juhtub. Raha leidmine sellise sammu finantseerimiseks ei ole täna kindlasti probleem.

Kahjuks ei tähendaks avaliku sektori töötajate palga tõstmine seda, et kogu riigi keskmine palk tõuseks 25 000 kroonini. Ülejäänud kolmveerandile töölistest palka maksvate ettevõtjate jaoks oleks sellise sammu järgimine nii põhjendamatu kui ka otseselt võimatu. Ehk avaliku sektori kiire palgakasvu korral saaks kõrgema palgaga premeeritud üksnes ennast õigel hetkel riigisektorisse paigutanud persoonid.

Tekiks terav kihistumine soodsat riigitööd ning ebasoodsat erasektori tööd tegevate inimeste vahel. Kindlasti ei aitaks riigisektori lahmiv palgakasv suurendada otseselt riigiteenistujate produktiivsust - kuigi võib suurendada riigisektori võimet palgata endale tänasest helgemaid päid.

Riigisektoris hõivatute arvu suurendamiseta on ka kõrgema palga keskkonnas keeruline kergitada "helgete" peade osakaalu, sest kes hästi tasustatud "vähem helgetest" peadest tahaks vabatahtlikult lahkuda?

Teine asjatundjates hirmu tekitav asjaolu: selge pole surve, mille osaliseks saab erasektor. Karta on, et lisaks niigi pitsitavale välisele palgakonkurentsile saaks uus surve olema olulisem. Kuna keskmine ettevõtja pole filantroop, on tema tegevus tööandjana motiveeritud vaid olukorrani, mil töötajale ei tule palgaks maksta enam, kui töötaja ettevõttele lisaväärtust loob. Juhul, kui palgasurve teeks läbi ühe suure lisahüppe, leiaks suure tõenäosusega palju ettevõtjaid, et nad ei ole enam suutelised mängus kaasa lööma.

See omakorda tooks paratamatult kaasa hõive languse ning juba kord kiire palgatõusuga premeeritud avaliku sektori teenistujate teistkordse premeerimise - seekord stabiilse tööandjaga.

Kohalikule turule teenuseid ja kaupu pakkuvate tööandjate kogetav palgasurve kandub edasi tarbijatele ehk inflatsioon kiireneb. Aga see on juba väiksema tähtsusega negatiivne faktor. Seda muidugi järgmise taseme olukorrani, kui üleriigiline konkurentsivõime langus sunniks kõiketeadjaid majanduspoliitikuid sirutama oma käsi järgmise lihtsa lahenduseni - krooni devalveerimiseni.

Mida väljapakutud samm kindlasti kaasa ei too, on võõrsil töötavate oskustööliste tagasipöördumine kodumaale ning kohaliku tööjõu puuduse kadumine erasektoris. Selle probleemi peavad erasektori tööandjad lahendama ise tasase ja rahuliku investeeringutest tingitud produktiivsuse tõusuga. Sest surnud tööandja ei ole hea tööandja.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:17
Otsi:

Ava täpsem otsing