Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ahvenamaa maitsed ja lõhnad

Heidi Vihma 29. september 2006, 00:00

Ahvenamaa on kajaki jaoks ideaalne koht, saarterägastiku vahel annab keerutada üht- ja teistpidi, madal paat pääseb igalt poolt läbi, vahemaad ei ole suured ning saarte varjus on turvaline. Ahvenamaa pole teatavasti miski maa, vaid 6500 saart koos oma lahtede ja väinadega. Ega ma mingi hull merekaru pole, et kajakiga avamerele igatseks. Suure mere laineõõtsud on madalast paadist vägagi erutavad, aga parem on, kui erutust saab ise parajal määral doseerida ja enne suurt hirmu saare varju peitu minna.

Kuna peaaegu kõik mereäärsed krundid kuuluvad kellelegi, kes sinna maja või onni on ehitanud ja võõrasse õue ei kõlba minna, siis jääb jalgratturite ja jalameeste jaoks suurem osa ilusaid mereäärseid kohti kättesaamatuks. Mere poolt on ligipääs lihtsam, lühikeseks peatuseks võib igale poole randuda (looduslikke randumiskohti võib kasutada lühiajaliseks maabumiseks, aga mitte ööbimiskohtadeks, ütleb igameheõiguse nimeline seadus, mille rangem variant ka Ahvenamaal kehtib). Kellegi maja õue ju ei sõida nagunii, aga lisaks neile saartele, kus inimesed elavad, on Ahvenamaal veel palju väikseid asustamata saarekesi, millel suuremate saartega ühendustki pole, üks kaunim kui teine.

Kajakk ei ole Ahvenamaal populaarne, seal eelistatakse suuremaid mootorpaate ja jahte, aga meile see sobis - tänu suurtele oli seal palju sadamaid, sadamas aga peab olema sadamakõrts, sest elunautijatest meresõitjad armastavad hästi süüa ja juua. "Ei ole siiramat armastust, kui armastus toidu vastu," meeldib mulle Bernard Shaw'd tsiteerida. Kui poleks meie väikest paati, poleks me kunagi teada saanud, kuidas maitseb värske suitsusilk saarterägastiku sadamakohvikus. Või kuidas seda paadikuuri laiendust peaks nimetamagi - kaks kasti suitsukala, tort, mis kibuvitsaõitega kaunistatud, ja kuum kohv. Üks kalur toob kohvikusse iga saagipäeva õhtul värsket suitsukala, seekord olid silk ehk räim ja lõhe. Kalad võeti kastist ja keerati paberisse, selles kohvikus nõudega jändamist ei olnud, merekarude asi. Maad mööda sellesse kohvikusse ei saa, pole ka praamiühendust või muud sellist. Kas oma mootorpaadiga või oma jahiga või siis oma kajakiga.

Sadama- ja rannakohvikuid on Ahvenamaal omajagu. Mõnikord saarte vahel peidus, mõnikord kadakate vahel karjamaal, väike puust silt juhatuseks väljas. Menüüs kohvikuemanda koduküpsetatud koogid või kardemonikuklid, mahlajoogid, mõnikord kala, aga head kohvi alati. Ühtegi kõvakskuivanud kuklit ei juhtunud nägema, kõik oli värske, sama päeva oma. Muidugi ei pandud neid kooke papptaldrikutele ja kohvi ei antud plasttopsist, nõud olid ikka ehtsad, sellised, nagu kodus kasutatakse. Ahvenamaa ehk Ålandi kõige olulisem kook on Ålands pannkaka - Ahvenamaa pannkook, lihtne ümmargune küpsetis, riisist või mannast, jahust, munast, kindlasti kardemoniga maitsestatud ning selle juurde antakse vahukoort ja ploomimoosi, hea kange kohv juurde. Kibemõruks liisunud kannukohvi seal maal ei tuntud.

Ahvenamaa kõige ilusamaks ja paremaks söögikohaks tunnistasime Mariehamni läänesadamas asuva jahtklubi restorani ÅSS Segelpaviljongen, õieti selle terrassi. Ega me kuigi palju kohti läbi käia jõudnud, aga pealinna parematele restoranidele tegime ringi peale.

On merine Nautical, on moodne Indigo, F.P. Knorringi restoran vanal aurulaeval, on stiilseid kohvikuid ja pubisid. Mõni oli ilus seest, aga õuekohad polnud nii head, mõnel jälle polnud meie arvates menüüs piisavalt kohalikku koloriiti. Segelpaviljongeni restorani peab andekas ja võistlusi võitnud kokk Michael Björklund, kes eelistab puhtaid põhjamaiseid maitseid ja kohalikku kööki rahvusvahelisega parajal määral täiendab.

Ahvenamaal on ka oma juustutööstus, õllepruulikoda ja veinimõis. Ja ka vähemalt üks teokasvatustalu. Ning jaanalinnufarm, aga see ei ole ju eestlaste jaoks nii väga eksootiline, meil ju omal maalgi need olemas. Kohalikku Stallhageni õlut teeb Ålands Bryggeri Godby lähedal. Klaasseina taga nägi seadmeid, aga õlletegu parajasti käimas ei juhtunud olevat. Küll sai nelja kohalikku sorti kohapeal proovida. Asjatundlike õllejoojate hinnang oli positiivne, enim kiitust sai Stallhageni eksportõlu.

Ålandi veinimõis asub saarestiku põhjaosas Finströmi saarel ja terve see saar on kui üks suur viljapuuaed. Tjudö veinimõis teeb õunaveini ja õunad kasvatatakse suures osas ise. Sajanditevanuses Vestergårdi farmis juhtus kolmkümmend aastat tagasi olema nipikas peremees, kes otsustas traditsioonilise põllu- ja karjapidamise asemel hakata veini valmistama ja istutas tohutult noori õunapuid. Nii tekkiski Tjudö veinimõis. Praegu kasvab Tjudös 10 000 õunapuud ja seal toodetakse 60 000-70 000 liitrit õunaveini aastas. Veinitegemine käib nagu ikka: kõigepealt tuleb õunad ära korjata ja puhtaks pesta, purustada, mahlaks pressida ja mahl käima panna - kes siis veini teha ei oskaks. Aga Tjudös kestab üksainus õunte korjamine kaks kuud ja vein käärib tõelistes vabrikumõõtu anumates. Tehakse kahte sorti veini: poolkuiva ja poolmagusat. Varem tehti ka päris kuiva õunaveini, aga nüüd enam mitte.

Endisaegse lauda peale on ehitatud söögisaal, kus korraldatakse degusteerimisi ja pidusööke. Tjudö eripakkumine on jaanalinnupraad õunaveiniga.

Tjudös tehakse ka kohalikku kanget õunanapsi ålvados - see on kalvadose-taoline jook (ühe liitri ålvados'e tegemiseks kulub 15 liitrit õunamahla), mida hoitakse vähemalt kuus aastat vanades Bordeaux' veinivaatides. Proovitud said nii ålvados kui ka kohalik kirsinaps, millest enam maitses mulle Tjudö õunaliköör appleaud, eheda rohelise õuna maitsega, hapu ja magus kenasti tasakaalus.

Veel tehakse Tjudös rummi Kobba Libre, selle jaoks kasvatavad ümbruskaudsed farmerid suhkrupeeti. Peremehe Magnuse ürdinapsile Jägermagnus ei saadud luba, sest nimi olla ühe teise joogi nimega liiga sarnane.

Kaks tundmatut sorti kala püüdsime õnge otsa otse oma ujumiskalju pealt, kohalik kalapoepidaja ütles, et nemad seda kala ei söö, aga meie arvates oli hea küll, suured ja ilusa valge lihaga, luid mitte sugugi rohkem kui latikal, kelle sugulane ta tõenäoselt oligi. Eks nad seal Ahvenamaal ole oma kalarohkusega ära hellitatud ja võivad valida, meie midagi muud õnge otsa ei saanud. Kesksuvi polevatki kalade tabamiseks parim aeg. Nii et jäime fiskbutik'i ehk kalapoe klientideks edasi.

Kala ja leib on rannarahva põhitoidus igal pool. Traditsiooniline Ahvenamaa leib on hästi tume ja natuke magus, tainale lisatakse tumedat suhkrut ja siirupit. Seda leiba sai osast poodidest osta ja seda müüdi ka mõnes turisti-söögikohas, hind tavalise leivaga võrreldes üpriski krõbe - ligi viis eurot.

Üks Tjudö veinitalust kaasaostetud poolkuiv õunavein sai sobitatud järgmise päeva õhtusöögi juurde - Ahvenamaa ahvenafileed, ostetud kohaliku kaluri fiskbutik'ist, hautasime safrani-koorekastmes, juurde tegime Ahvenamaa värskeid kartuleid, kõrvale nende musta leiba, meeleolu loojateks merevaade, kaljune kallas ja põlispuud, mille alla laua katsime. Kinnitan, silmailu ja söögi kombinatsioon oli ideaalilähedane.

Nüüd on sügis, kodus on õunad valmis saanud. Peaks vist hakkama Tjudö talu retsepti järgi õunaveini tegema.

Fotod: Heidi Vihma

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:20
Otsi:

Ava täpsem otsing