Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hea, et meedia tegi Ilvesest presidendi
Rahvaliidu juhi Villu Reiljani ning Keskerakonna propagandalehe Kesknädala sõnul tegi Eestile uue presidendi meedia. Juhul kui neil on isegi osaliselt õigus, teeb see mulle ainult heameelt.
Äripäev on pidevalt kirjutanud kahe liitlaserakonna ja nendega seotud ettevõtjate asjaajamistest. Tihti oleme toimetuses pärast järjekordse artikli ilmumisest sundparteistamise, omadele soojade kohtade määramise, partei rahastajatele soodsate lepingute kättemängimise jne jne kohta tundnud jõuetust. Kirjutame ja kirjutame, aga mitte midagi ei muutu, on ajakirjanike seas küllalt tavaline reaktsioon.
Eesti Panga nõukogu esimees Mart Sõrg iseloomustas möödunud nädalal toimunud Äripäeva konverentsil, et Eesti majandus on segu bütsantslikust ja euroopalikust poliitikast. Rahvaliit ja Keskerakond ning nendega seotud ärimehed esindavad eelkõige bütsantslikku poolt ning president Rüütel lasi ennast nimetada selle poliitika garandiks.
Arvan, et just selle tõttu asusid Ilvest jõuliselt toetama kultuurieliit ja muusikud ning ei oldudki ehk niivõrd kramplikult Ilvese poolt, vaid Arnold Rüütli, aga tegelikult hoopis Edgar Savisaare ja Villu Reiljani vastu.
Ajakirjanikud on samasugused tundlikud loomingulised kodanikud nagu kunstnikudki, samas aga tunduvalt informeeritumad, mistõttu pole ka mitte midagi imestada, et suurema osa ajakirjanike sümpaatiast kaldus Toomas Hendrik Ilvese poolele.
Ühesõnaga, kui Reiljanil ning Kesknädalal on tõesti õigus, polegi kõik kadunud ning ajakirjanike tööl on ka lõppude lõpuks mingi tulemus.