Hoone, millele on kirjutatud Universitas Tartuensis

Legendaarne kunstiteadlane Voldemar Vaga märgib oma "Üldises kunstiajaloos", et Eesti silmapaistvamaimaks klassitsistlikuks monumentaalhooneks on 1809 valminud Tartu Ülikooli peahoone.

Hoone projekteerinud ülikooli ehituskunsti professor Johann Wilhelm Krause (1757-1828) on kavandanud ka teisi kauneid ehitisi Emajõe Ateenas - anatoomikumi, kliiniku, raamatukogu toomkiriku varemetesse, tähetorni, Toomemäe pargiansambli sildade ja muude rajatistega.

Soise pinnase ja vanade ehitiste jäänukite tõttu tekkis peahoone alusmüüride tegemisel raskusi. Vajumiste ärahoidmiseks tuli rajada mitmekihiline palkalus. Osa ehitusmaterjali osteti Peipsi tagant, raudkonstruktsioonid telliti Peterburist.

"Läbi aegade on ülikoolist kirjutatud ikka sedasama; suursugune, silmapaistev," märgib kunstiteadlane Juhan Maiste. "Ühelt poolt ei ole ülikoolihoone, kui seda kriitiliselt hinnata, midagi muud kui üks Baltimaade mõisamaja, teisalt - ja see on ka samavõrra tõsi - kutsub ta pjedestaalile tõstetuna esile assotsiatsioone Parthenoni templiga Akropolil," nendib Maiste.

Et selles veenduda, soovitab kunstiteadlane Epi Tohvri peahoonele läheneda piki Ülikooli tänavat. Toomemäele suunduva Lossi tänava juures avaneb kitsukese hoonestatud tänavseina tagant vaade ülikooli peahoonele. "See vaade lummab. Tartu Ülikooli peahoone mõjub sõna otseses mõttes Valguse templina: päikesepaistelisel päeval säravad valged sambad sinise taeva taustal. Igas mõttes püüab hoone vaataja pilgu kinni ning rütmistatud sammasterida tekitab soovi suunduda edasi ja suunata pilk kõrgusesse - aga see ongi hea hariduse eesmärk," kommenteerib ta.

Tartu Ülikooli peahoone on ehitatud valgustusajastul klassitsistlikus stiilis, mil inimkonnal tekkis usk hariduse ja kasvatuse positiivsesse mõjusse ühiskonna paremaks muutmisel. Klassitsismis kinnistus ka idee nn "rääkivast arhitektuurist", s.t hoone fassaadilt oli võimalik välja lugeda selle funktsiooni. Valgus, selgus ja lihtsus arhitektuuris ehk püüd vaimuvalguse, selge ja konstruktiivse mõtteviisi poole võiksid olla need märksõnad, mida J. W. Krause pidas silmas Tartu Ülikooli peahoonet kavandades. Peahoone aula antiik-templi sarnane põhiplaan kinnitab sidet antiikajastu väärtustega, mis tol perioodil taas ausse tõsteti, mõtiskleb Tohvri.

Vastavatud peahoonesse oli lisaks õppe- ja abiruumidele kavandatud ka kaks kartserit, kunstimuuseum, mineraloogiakabinet, arhitektuurimudelite kogud. 19. sajandi keskel rajati alma mater'ile tiibhooned. Lõunatiiba kolis ülikooli kunstimuuseum 1868. aastal. Tollest ajast säilinud Pompeji stiilis seinamaalingutega on kunstimuuseumi värviküllane interjöör Euroopas haruldane, 19. sajandi keskpaiga muuseumikujunduse näide tänagi.

"J. W. Krause saavutus seisneb ülikooli peahoone sobivas planeerimises linnapilti - tagasiastega tänavajoonelt, tõstis Krause peahoone kõrgemale pinnale, mille ette kavandas laugja kaldtee - nõks, millega hoone saavutas oma maksimaalse mõjuvuse," arutleb Epi Tohvri ja lisab: "Tartu Ülikooli peahoonet toetavad veel terviklik ülikooliansambel, Tartu vanalinnale omane klassitsistlik arhitektuur ning ülikoolilinnalik intiimsus ja akadeemiline aura. Euroopas arhitektuuriajaloolasena ja Tartu Ülikooli kasvandikuna ringi käies olen selgelt tundnud, kui palju erinevad vanad väärikad ülikoolilinnad suurlinnades tegutsevatest ülikoolilinnakutest."

Fotod: Meeli Küttim ja Ove Maidla - Tartu Ülikool

Autor: Tiina Kolk