Imavere kõrts on nagu kõrts ikka

Kõrts nagu kõrts ikka - pikk ja madal maja, puust ja vanu aegu meenutav. Jämedast lauast põrandad, seintel kogunisti tavalised servamata lauad. Käsitööpitsid akende eest annavad tarele kodusust, ettekandjad kannavad vanaaegse hõnguga kleite.

Tellima pidi leti juurest, sealt saime ka oma õlled.

Saku Originaali klaasidesse valati nii minu Saku Kuld kui ka autojuhi alkoholivaba, nii et saime mõistatada, kumb on kumb.

Menüü oli vakstukaaneline nagu enamasti, osadel asjadel pildid juures. Firmapraeks eesti kõrtsirahva lemmik: juustuga paneeritud sealiha keedukartulite ja köögiviljadega. Just koduse rammusa juustuga ülelastud sealihatükk on see, mida eesti mees igas asendis valmis sööma on. Sealihal on siin veel variante: grillitult koos tomatitega, praetult sinihallitusjuustuga või seente ja sibulaga.

Proovisime neist kahte - grill-liha ja fileed seente ja sibulaga. Mõlemad praed olid sellist hiiglaslikku mõõtu, et ühestainsast jätkuks kahele mehele või kolmele naisele. Kuigi kui hakkasime vaagnamõõtu taldrikutelt palukesi välja sortima, siis ega seda maitsvamat osa väga palju olnudki.

Grillsiga oli seest toores ja vaevu leige, seda ei andnud süüa. Friikartulid olid ülearu kauaks õli sisse jäänud ja ära kuivanud. Ja kah leiged. Seafilee juures oli tohutu kogus soolast kartuliputru, millega polnud midagi peale hakata. Filee ise oli küll hea. Jagasime selle siis kahe vahel ära, lauakaaslane sai minu seened, mina tema tomatid, minu praesibulaid jätkus mõlemale, need olid väga head, kahe peale kombineerisime kõhutäie kokku küll. Pealegi olime sissejuhatuseks ju ka ühe suitsujuustusupi võtnud ja mõlemad sellest maitsnud. Supp oli väga hea, ainult seda oli ebakõrtsilikult väike tassitäis, tõsine mees ei viitsiks selle pärast lusikatki kätte võtta.

Kõhud saime täis, söögimõnu mitte eriti. Aga hea oli istuda. Kõrts on maanteest natuke eemal, automüra eriti ei sega ja terrassilt on otsevaade eestimaisele võsale. Ja see on hea. Natuke näeb ka heinamaad. Kui pool Tallinn-Tartu maanteest on selja taga, siis rahustavamat vaadet annab otsida - roheline tihnik ja muud ei midagi. Jumal tänatud, et aiakunstnikku pole palgatud, see oleks korraliku vaate tuksi keeranud.

Kõrtsi kuuplaanist võib aru saada, et tegemist on kõva peopanemiskohaga. Septembrikuu jooksul astuvad üles Üllar Jörberg ja Erich Krieger, PS Troika, President ja Rock Hotel. Neljapäeviti on karaoke. Pidu on äge, aga löömaks naljalt ei lähe, juhtusime kõrvallaua kuttide juttu kuulma. Et võivad küll mujalt mehed kohale minna, peksa ei anta. Ise olid nad Lasnamäelt, aga Imaveres kui vanad kalad.