Laos: miljoni elevandi, mägede ja džunglite maa

Kadri Tamm 29. september 2006, 00:00

On vaikne hommik, kui läbi piiripunkti Laosesse jõuame. Veidi ärevil, seljakotid seljas, olemegi seiklusteks kohalike busside ja paatidega valmis.

Nagu Aasias tavaline, pole pea ühtegi bussiotsa, kus midagi ei juhtuks, ja juhtuda saab palju, sest 100 km läbimiseks mägises maastikus kulub koos kummivahetuste ja söögipausidega keskeltläbi 8-9 tundi.

Busside ja autode katustel, mis mööda veerevad, istuvad inimesed kusagilt ühe käega kinni hoides või on sinna upitatud paar mootorratast või toidukraam. Just see on Aasia, kus mootorrattast saab hommikuti lenksuga söögikatel, apteegis on silt "müüme tampoone ja maakaarte" ning kõik paistab võimalik olevat.

Ühel hommikul bussipiletisabas seistes soovitas üks tore onuke osta piletid just 7.30 väljuvale bussile, kuna sealt on eriti kena vaade. Vaade oli väga ilus. Põhja-Laose kitsad ja käänulised teed, mis vonklevad ülalpool pilvepiiri, veidi pentsikuna mõjuvad vaiadel külad panevad imetlema küll. Ja metsad põlevad, sest veel siiani on alepõllundus siin täiesti toimiv põlluharimise viis.

Kagu-Aasia rahvaste iseloomustamiseks on käibel kõnekäänd: vietnamlased istutavad hoogsalt riisi, khmeerid vaatavad ning laod kuulavad, kuidas riis kasvab. Laose inimesed on rahulikud ja vaiksed tõesti - võis märgata ka põldudel nokitsejaid, kuid enamasti istusid inimesed päeva mööda saates oma hüttide varjus. Teatud elevust toovad nende ellu mööduvad bussid, mida kogu külarahvas saatma koguneb.

Kõikidele asjadele, mis Laose Rahvademokraatlikus Vabariigis toimuvad, on esimese hooga raske pihta saada. Igatahes käib bussides üks suur kottidega sahmimine, tee ääres passivatele püssimeestele aknast sigarettide loopimine ning üks automaadiga lõbus vennike istus terve tee bussis ja jälgis mängu. Lisaks jälgimisele seisis ta muuseas ka bussi lahtise ukse peal ja ootas, millal järgmine külake tuleb, et veepudelist kedagi pritsida. Püssidest lähtuvad ohud on Laoses aga rohkem teoreetilised, pigem on kõhe vaadata kitsaid mägiteid, kust teepiire on kadunud, või mõelda sellele, et suur osa Laosest on tugevasti mineeritud, mistõttu jalgsimatku loodusesse on ohtlik ette võtta.

Bussidega seiklemise kõrval on hea viis väikestes külades ringi vaatamiseks rentida mootorratas. Alguses ei tahtnud teine käik kuidagi sisse minna, aga pärast oli väga mõnus. Tuul vuhises ja tundsime end kaherattalise maailma täisväärtuslike isenditena.

Õhus aga lendleb hoopis midagi muud. Meie india söögikohta lendas umbes pääsukese suurune satikas. Söögikoha omanik seletas, et Laose inimesed söövad neid (omal kahtlane naeratus ees), haaras tennisereketi sarnase elektrišokiaparaadi ja hakkas vaesekest taga ajama. India-Laos 1:0. Ja hiljem avastasime, et ühes külakeses ehitatakse küll palju, kuid elektrihöövli häälega asjandused on hoopis needsamad suured putukad, mida üks pisike poiss püüab meie akna all pika peene ridvaga, mille ots on lõhki aetud nii, et moodustub lõks. Varsti peaks tal küll kõht täis olema.

Aeglaselt tulevad need elutarkused - nüüd lõpuks teame, mis häält teeb banaanisalu tuule käes, mis maitsega on kuumaveeallikas keedetud banaanid ja kusagil teede ristumiskohas juhtusid imelised lood. See oli pisike külake üleval mägedes, mis oli hommikul veel poolenisti pilvede sees ja niiske ning kust turistid tavaliselt motokate või suurte bussidega peatumata mööda kihutavad. Ja siiani toob sealmail valge inimese katsumine veel õnne.

Iga natukese aja tagant surus üks tilluke vanamees hellalt kätt ja silitas me kampsuneid. Kui tal külas käisime, istusime pisikeste pinkide peal, sõime riisi ja aeg läks nii aeglaselt ja rahulikult ning naljakas, kui palju jutte õnnestus ära rääkida žestide, pilkude ja aeglaste ükskõik-mis-keeles sõnadega. Ka sõnadega vestlused, mis tavaliselt piirduvad nime, vanuse ja asukohamaa küsimisega, moodustavad terveid lugudeahelaid, mis jälle ja jälle korduvad ning muigama panevad.

Üks ämblik oli kalda ääres seisvate paatide vahele võrgu teinud ja ootas oma kärbseid, aga kell muudkui tiksus ja küllap ta vaatas, et mingit suurt saaki enam loota ei ole ning tuleb teha otsus - kas jääda või minna paadiga mööda Mekongi Tai piiri äärde.

Lõpuks otsustas ta ikkagi jääda ja kogus oma võrgu viimasel hetkel kokku.

Laose uusaastapidustused toimuvad aprilli keskel. Kulisevaid kaunistusi ja ootusärevat meeleolu kumab pea igast tõmmupoolsest kohalikust, kes plätude välkudes sõprade seltsis tänaval lustib või pühamusse suundub.

Tänavatel ripuvad värvilised kaunistused ja sildid "Happy New Year", mis kuumuseleitsakus mõjuvad kummaliselt ja lumega harjunud inimestele pigem naljakalt. Tänavatel kõndida on kuivaks jääda soovijatel aga võimatu, sest mõlemale poole teed on üles rivistunud naervad ja kõva muusika saatel tantsivad noored, kes voolikutega veesõda peavad.

On uusaastapidustused, suur veepüha, mil õhus lendab rakettide asemel rohkesti vett, värvi ja talki. Inimesed naeratavad, jäätisevahvlite peal on viisnurgad ja igal tänavanurgal kastetakse kõik ilma küsimata veega üle. Ämbrist. Mõned toredamad ja mõtlikumad on ka lihtsalt pisikeste topsikutega tänavatel ja templite juures ning vesi on lilleõisi täis. Aga neid on vähe.

Üldiselt on veepüha tähistamine ja vee kummardamine totaalne veesõda, kus selle algne mõte on jäänud tahaplaanile. Nimelt saabub uus aasta kuivaperioodi kõrghetkel, mil veepuudus tekitab palju hädasid. Ajalooliselt oli see väga oluline püha, mil vett tuli austada ja mis jahutas ka inimeste emotsioone.

Veepritsimise kõrval liiguvad ringi ka oranžis rüüs mungad, kes on teel hommikusi rituaale sooritama või kiirustavad kuhugi kolmekesi ühe mootorratta tagaistmel, tavalised inimesed sagivad templites, süütavad küünlaid või pritsivad Buddha kujusid veega. See on aeg, mil turistil on hea võimalus heita pilk Laose elaniku sisemisse maailma, usk ja eluhoiak avaldub nende pidustuste ajal kõrvaltvaatajale ehk rohkem kui argipäeval.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:42
Otsi:

Ava täpsem otsing