Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lennata, kõrgelt!
Jalutades kõrguste poole, tunned kohe ära, miks inimesed omal ajal üldse linde kadestama hakkasid ning lennumasina proovisid leiutada. Pääsukesed kimavad - vuh ja vuh - Toomel sinust poolel mäel mööda, rõõmustades vananaiste suve ja sinu higipärlites otsaesise üle. Pärgel, tahaks ikka ise ka tiibu... ja mootorit, kui ise peab liigutama, siis võin ju ka jala minna.
No ja siis inimesed leiutasidki lennukid ja suundusid sealt edasi kohe muid asju leiutama. Enamik pisilennukeid ei ole viimasest maailmasõjast alates erilisi arenguhüppeid teinud nagu arvutid või internet. Ka targemad sõjamehed on peamiselt mõistatanud, kuidas õhus radarile nähtamatu olla, mitte niivõrd, kuidas saaks lennukis mobiiliga rääkida. Lennukid on Eestis ammu olemas, aga pääsuhing, et korjaks parve kokku ja lendaks lõunasse, leiti siinmail alles sel suvel, kui lendavad eestlased üle 75 aasta kompsud pakkisid ja tuule alla võtsid.
Lendamisteemasid otsides avastasin, et kihk jalad maast lahti saada on siiski meis paljudes. Usun, et aastate pärast tõdeb kindlasti mõni tuntud kirjanik, et igast Euroopa lennujaamapuhvetist võib leida mõne eestlase. Lisan siia Pehki salmi, mis lehele ei mahtunud, kuid milles võib peituda lennureisi mõte:
pileti hangid
silme ees langid
öökull - uhuuuu
paberipuu