Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Lennuhaiguse leevendamine

Henrik Aavik 29. september 2006, 00:00

Eesti Esimese Aeronautikaklubi mootorlennuinstruktori Johan Penderi sõnul on piloodipabereid võimalik varem soetada kui autojuhiluba: "Nii puri- kui mootorlennukiga võib üksi lendama minna juba 17aastaselt." Sattusime vestlema just päeval, kui noor piloodiõpilane Georg sai 17 ning tema isa astus kontorist läbi uurimaks, kas poisi litsents ikka on valmis, et saaks kohe lendama minna.

Kui paberid käes ja taskus veidi raha lennuki rentimiseks, siis on juba teha küll, eriti nüüd, kui Euroopa meie ees lahti ning sissetulekud tõusnud naabritega võrreldavaks. Endine ametilendur, nüüdseks riigi palgal lennundusspetsialist ja hobilendur Tõnu Ader meenutab kinniseid aegu Eestis 15 aastat tagasi: "Õhuruum oli kontrolli all ning lennata võis vaid mõnes üksikus koridoris. Eraisik sai Nõukogude Liidus lennata vaid ALMAVÜ kaudu, Eestis ei sallitud mootorlendu üldse, kuna pidevalt oli oht, et keegi paneb üle piiri. Mootorlennundust oli tol ajal Baltikumis vaid leedukatel võimalik harrastada. Vabanemisel andis ALMAVÜ oma varad üle Kaitseliidule ja lendamine võis alata."

Eralennunduski on turismivaldkond, ehkki Eestis riiklikult mitte eriti toetatud. Eestlased ei ole seni ka eriti väljas reisimas käinud… kuni tänavu suveni. Seltskond, kes nimetas ennast Lendavateks Eestlasteks, tähistas 75 aasta möödumist viimasest eestlase reisituurist mööda Euroopat. Sel puhul asus kolm väikelennukit Tallinnast teele, avastama kümne päeva jooksul kauneid maandumiskohti Skandinaaviast kuni Vahemereni.

Reisiseltskonna kroonik, hobivälises elus infotehnoloog Tiit Paananen tõdeb, et reisil oli ka märgiline väärtus: "Eralennundus vajab täna veel tõestamist, et see ei olegi kättesaamatu ja üksnes meeletult rikaste inimeste tegevus. See on väär ettekujutus. Asi on ikka prioriteetide seadmises, kuhu alla raha paned. Mõni inimene käib lõunas ja raiskab palju rohkem. Kui tahad ikka lennata, siis reeglina suudad asjad nii seada, et see on võimalik. Sellise arusaamise tahaksin kummutada, siis tuleks rohkem inimesi lendama ja kõigile läheks asi ehk veelgi soodsamaks. Ise magan hea meelega Itaalias kolmekümnekraadises kuumuses lennuväljal, lennuki tiiva all. Lennusportlane ei lähe sinna hotellidesse ööbima."

Maandumata saab väikese lennukiga lennata sõltuvalt mudelist kolme kuni viie tunni kaugusele. "Kiirus on umbes 180 km/h, nii et 600-1000 km on mõistlik lennukaugus. Vilniusesse lendab ilusti, Göteborgi minekul tuleks Visbys vahemaandumine teha. Lennutund maksab kahe-kolme tuhande krooni ringis väikesel neljakohalisel lennukil. Kindlasti on see kallim kui reisilennukiga liikumine, hind on hoopis teine, aga elamus on ka teine, see on samuti selge," hindab Tiit feeling'u tähtsust.

Erapiloodid ei tegele vaid sellega, et lendavad ühest kohast teise - jõudu on kogumas ka võistluslik Lennuralli. "Suvalise kaardi peal, mille mõõtkava sa ei tea, on ära toodud ringid. Tavaliselt on see mingi katastriüksuse või autoteede kaart. Pead siis ära tabama, kus need kohad sinu kaardil on, sealt läbi lendama, maha joonistatud sümboli oma kaardile joonistama ning järgmisse kohta lendama. Selles sõidus tohivad finiðid erineda vaid 30 sekundit, kuigi lend ise kestab ligi 40 minutit! Ei tohi ka kiiremini sõita. Vastavalt sellele, kui palju varem või hiljem sa jõuad, trahvitakse. See on ülihuvitav ala, kus mängus on mitmed oskused, näiteks navigatsioon, piloteerimine jne. Võistlus on ohutu, starditakse viieminutiliste vahedega. Lennukiga jõuab viie minutiga päris kaugele," kirjeldab Tiit võistlust taeva all.

Kahel korral Lennuralli karika koju toonud Priit Palumaa seda ala siiski spordiks ei pea: "Sport on ikka Tartu Rattaralli, et lõpuks oled läbimärg, Lennuralli on puhas lõbu. Eelmisel aastal oli mul poeg navigaatoriks kaasas, viskas vajalikus etapis jahukotte täpsuse peale alla ja muudki. Lastele lendamine meeldib, Saaremaale vanaema juurde olen neid viinud vahel. Tõeline rõõm on neil ka siis, kui isa üle kodumaja lendab ja koti komme alla viskab. Siis saab muru seest otsida. Vahel olen ostnud pehmeid kummikomme ja nii pildunud."

Hariduselt on Priit agronoom ning igapäevaelus taimekaitsega tegeleva firma omanik. Taimede aerotöötlemine on Eestis keelatud, kuid vahel klient lendama viia ning talle põlde ülalt näidata toob kasu ka ärile: "Põllul kõrvalt vaadates tundub kõik OK, aga ülevalt näed täpselt, mis viga. Nii mõnigi suur põllumees on öelnud, et teeks külvimeestele lühema ekskursiooni - liiga palju on näha."

"Millist lennukit valida, on ka maitse asi. Suuremasse lennukisse mahub rohkem kaaslasi, väiksem ülikerglennuk on jälle soodsam. Ülikerglennukiga tugevama tuule korral lendama ei lähe, aga see-eest võid temaga maanduda kas või maale sauna taha, kui seal mõned sajad meetrid siledat rohumaad on. Olen maandunud ka," kirjeldab Priit lennuki valikut. Oma isikliku lennuki soetamist ta siiski otstarbekaks ei pea: "Üksi on lennuk veidi liiga suur luksus pidada. Meil on kümne peale tehtud firma, kellele kuulub kolm lennukit - kaks ülikerget ja üks neljakohaline Cessna. Firmas on kõik võrdsed, aga aktiivseid lendajaid on alla poole. Firma aktsionäridele midagi sisse ei too, endale rendime lennukeid kulupõhiselt, nii et tunnihind katab parkimiskoha ja kindlustuse ära."

Priidu kinnitusel kõiguvad lennukite hinnad väga laialt, kuid on tänapäeval võrreldavad juba kallimate autodega. Samas lisab ta: "Kui ostad mõne odavalt, siis hooldusaja saabudes tuleb sinna võib-olla teist sama palju sisse panna. Lennuk ei ole nagu auto, et kui mõne hoolduse vahele jätad, siis ei ole sellest midagi. Kõik peab ära tehtama."

Johan Penderi arvates on lennukeid praegu Eestis piisavalt: "Neid tuleb ka pidevalt juurde, kuna inimesed muutuvad jõukamaks ning üha rohkem piloote omandavad lennuõiguse. Pigem jääb puudu lennuväljadest, kuna Tallinn ei ole kõige väikelennukisõbralikum - hea, aga kallis. Muud kohad jäävad kaugeks, kui pead sõitma kas või Raplassegi, siis vahepeal võib ilm nii muutuda, et väikelennukiga lendamisest ei tule enam midagi välja."

Tõnu Aderi sõnul ei peagi lennujaamad olema eralennunduse propageerijad, nad nõuavad parkimistasusid, kuna nad on äriühingud: "Tallinna lennujaama nõukogu liikmena olen jälginud, et eralenduritele mingeid otseseid takistusi ei tehtaks. Riik ei ole samuti seda turismivaldkonda arendanud, aga kui keegi sooviks kuhugi lennuvälja asutada, siis küll oleks ka fonde, kust raha taotleda, ning kohalik omavalitsuski tunneks huvi. Üksnes parkimistasudest eralennuväli täna Eestis siiski kasumisse ei jõuaks."

Populaarseid maandumiskohti on meie kandis mitmeid, aga mitte piisavalt, arvab Ader: "Huvitavad objektid on muidugi saared - Ruhnu, Kihnu, Saaremaa, Hiiumaa - sinna tuleb turiste regulaarselt. Venemaale saab ka lennata, mingit otsest keeldu ei ole, aga sellega seotud bürokraatia on nii keeruline, et reaalselt käiakse seal väga vähe. Eestlased käivad Rootsis, Soomes ja Lätis - väga harva, kui keegi mõne pikema reisi ette võtab."

Aderi arvates vajaks Eesti hetkel enim ühte lennuvälja kirdeosasse: "Näiteks Ahtme lennuväli Kohtla-Järvel tuleks korda teha. See piirkond meelitaks turiste murdu, kuna seal on loodus väga kaunis, võimsad vaated tuhamägedest ning lisaks veel arenev majanduspiirkond. Lennureisija Soomest siiski ei ole nõus sinna minema nii, et lendab 500 km Tallinna ja siis sõidab autoga 200 km. See lihtsalt ei sobi tema maailmapilti, ei sobiks ka mulle endale. Kui kirdeosa saaks kaetud, annaks see Eesti lennundusele palju juurde. Hetkel ei ole Tallinna joonest ida pool kuhugi maanduda, Tapal kunagi sai, aga see on ka nüüd kinni."

Praktiseerivaid erapiloote on täna Eestis üle saja ning pidevalt tuleb juurde. Johan Penderi sõnul alustab nende klubi kursuseid Eestis mitu korda aastas ja iga kord on osalejaid kümmekond, samuti ei ole nad ainus klubi siinmail.

"Lennundus on ka piisavalt reguleeritud, et tagada ohutus. Enamik inimesi pelgab lendamist, aga see on tavaliselt tingitud teadmatusest. Muidugi on maailmas ka riskivaid lendureid, kes sõidavad võidu kiiruse peale, teevad kaelamurdvaid õhuvigureid jne - ega nad reeglina kaua ei elagi. Eestis selliseid alasid ei harrastata. Siiski on minu arvates lennundusega tegelejad haiged, heas mõttes. Ma ise samuti. Lendama minek on lihtsalt selle haiguse leevendus, ravi," tõdeb ta.

Fotod: Julia-Maria Linna, Henrik Aavik ja erakogu

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:20
Otsi:

Ava täpsem otsing