Tartu toomkiriku romantilised varemed

Pärast Ugandi, Jogentagana ja Soopoolitse maakonna lõplikku vallutamist sakslaste poolt 1224. aastal loodi nendele aladele peaaegu Küprose saare suurune Tartu piiskopkond. Vaimulik ja ilmalik võim selles kuulus Tartu piiskopile, kes allus kiriklikult Riia peapiiskopile ning kes omakorda allus Rooma paavstile. Ilmalikult allus Tartu piiskop Saksa-Rooma keisrile. Tartu piiskopkond loodi piiskop Alberti venna Hermann I jaoks. Kahetorniline Tartu toomkirik ehk katedraal ehitati tõenäoliselt 13. sajandi II poolel. Tartu toomkirik on keskaegse Eesti silmapaistvaim tellisgootikaehitis. See oli Tartu piiskopkonna peakirik, mis oli pühitsetud apostlitele Peetrusele ja Paulusele, kelle sümboleid - võtmeid ja mõõka - võime näha ka Tartu vapil. Kiriku järgi sai nime ka katedraali ümbritsev ala - Toomemägi ehk saksa keeles Domberg.

Toomkiriku algse väljanägemise kohta on esitatud mitmeid arvamusi. Otto Freymuthi arvates oli Tartu toomkirik esialgu kolmelööviline kodakirik, mis hiljem ehitati ümber basiilikaks. Reinhold Guleke arvates on Tartu toomkirik ehitatud Chartresi katedraali ning Wilhelm Neumanni arvates Lübecki Maarja kiriku eeskujul. Armin Tuulse meelest ehitas Tartu toomkiriku sama meister, kes lõi Vastseliina piirikindluse kirdetorni, kuna neil on mitmeid sarnaseid dekoorielemente.

Piiskopid ei saanud läbi ilma abilisteta. 1224. aastal rajatud Tartu toomkapiitel ehk piiskopivalitsus koosnes 12-20 toomhärrast. Tõnis Lukas on teinud kindlaks 295 toomhärra nimed, kes olid Tartu toomkapiitlis ametis aastail 1224-1558. Toomkapiitli tähtsaimaks privileegiks oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes ei pruukinud aga toomkapiitli valikut arvestada. Toomkapiitlit juhtis praost, kes asendas piiskoppi tema äraolekul. Skolastik juhtis noorte õpetamist ja kasvatamist, dekaan valvas korra järele ning vajadusel karistas.

15. sajandi lõpuks oli katoliiklik Tartu toomkirik oma täies hiilguses valmis. 16. sajandil Saksamaalt alguse saanud reformatsiooniliikumine kritiseeris paavstivõimu ja pühakute austamist. Hermann Marsow ja Melchior Hoffmann pooldasid paavstivõimuvastast radikaalsemat suunda, mis tõi kaasa ulatusliku pildirüüste. 10. jaanuaril 1525. aastal tungis märatsev rahvahulk Tartu toomkirikusse, murdes ukse maha ja rüüstates ruume põhjalikult. Tartu toomkirik jäi sellest sündmusest hoolimata katoliikliku piiskopi kontrolli alla. Aga 1558. aasta oli toomkiriku jaoks kurb. Liivi sõda jõudis selle aasta suvel Tartusse, piiskop Hermann II Venemaale küüditamisega piiskopiriik hävis ning Tartu toomkirik jäi hingetuks ja tühjaks.

1582. aastal tulid poolakad Tartusse. Plaan korraldada Tartu toomkirikus pidulik jumalateenistus ebaõnnestus, kuna kirik oli kehvas seisus. 1624. aastal sai kirik kannatada jaanitules. Niimoodi keskaegse Lõuna-Eesti uhkeim ehitis tasapisi lagunes, muutudes varemeiks, mida kasutati veel vaid heinaküüni ja kuurina.

1760. aastail lammutati Tartu toomkiriku varemete kõrged tornid pikihoone müüri kõrguseni. Miks seda tehti? Ühe versiooni järgi sooviti tornialusele rajada suurtükkide platvorm ning teise arvamuse kohaselt lammutati tornid, et ennetada tornide kokkukukkumist muldkindlustuste rajamise käigus kirikust läänes. Aleksander I poolt 1802. aastal taasrajatud Tartu ülikool tõi Toomemäele uue hingamise. Arhitekt Johann Wilhelm Krause projekti järgi ehitati 1804.-1807. aastal Tartu toomkiriku varemetele raamatukogu ning selle ümber rajati inglise stiilis park. Varemete idaossa ehk kooriruumi kerkinud hoone, raamatukogu, jaotati vahelagedega kolmeks korruseks. Tornidesse kavandatud observatoorium jäi siiski rajamata.

1924. aastal ehitati raamatukoguhoonesse keskküttesüsteem ja 1962.-1964. aastal asendati esimese korruse puitkonstruktsioon betoonist vahelaega. 1981. aastal sai valmis ülikooli uus raamatukogu. Toomkiriku müüride vahel asuv hoone muudeti sellest peale ülikooli ajaloomuuseumiks. 1985. aastal taastati kunagise kiriku lõuna- ja põhjaküljel osaliselt 19. sajandi interjöör. Ümberehitusel osalesid asjatundjatena Kaur Alttoa, Udo Tiirmaa ja Aala Buldas. 2005. aastal avati pidulikult Tartu keskaegse toomkiriku renoveeritud tornid. Sellega seoses tekkis Piiskopliku Tartu Toomkiriku Taastamise Seltsi algatusrühm, mille liige Raul Sulbi esitas mõtte taastada terve Tartu toomkirik oma muistses hiilguses Lübecki Maarja kiriku eeskujul. Tema arvates ei saa kirikut taastada tegutseva sakraalhoonena, kuna Eesti katoliku kogukond on hoone ülalpidamiseks liiga väikesearvuline. Raul Sulbi sõnul sobiks taastatud katedraal siiski suurepäraselt kontserdisaaliks, tähtürituste toimumiskohaks ning keskaja- ja laiemalt ajalooalaseks teadus-, uurimis- ja huvikeskuseks.

Neiu, rist ja vana-aastaõhtu

Toomkiriku ehitamise ajal olevat sinna sisse müüritud üks kena neiu. Kui vana-aastaõhtul kell 12 saab, siis lendavat see naisterahvas ingli kujul üle Toomemäe, rist käes. Ja see inimene, kellele ta risti kaela paneb, satub tema asemel müüri sisse ja jääb sinna nii kauaks, kuni tal korda läheb mõnele teisele möödakäijale vana-aastaõhtul rist kaela visata.

Varandus ja jaaniöö

Suure Rootsi sõja eel matnud sakslased oma suured varandused toomkiriku keldritesse, mistõttu igal jaaniööl pidavat varemetes tuli põlema. Kes jaaniööl julgeb sinna juurde minna, see saavat suure hulga raha.

Seitsmes Moosese raamat

Ülikooli raamatukogus olevat salapärane Seitsmes Moosese raamat, kus on kirjas kõik nõiatarkused. Oskar Lutsu järgi tahtnud ka Joosep Toots oma silmaga seda kurikuulsat raamatut vaadata, mis Tartu toomkiriku hoones kettidega aheldatud on.

Kaarnate saladused

Toomivaremetes on vana kelder. Seal saavat iga saja aasta tagant kokku kaarnad. Ja kes juhtub sel öösel seal olema, see saab kuulda väga palju saladusi.

Hakikisa

Jutu alguses tsiteeritud laulukese saladusele saame vastuse kätte viimasest salmist: "Ma lähen, äkki vajub jalg justkui mädasool, siis näen, kuis mäe all vajub maapõhja ülikool." O dulcis somnus!

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Heiki Haljasorg