Aaderdamine - see on imelihtne

Evelin Rikma 02. oktoober 2006, 00:00

19. sajandi alguses levima hakanud aaderdamine pakub lugematul hulgal võimalusi väheväärtusliku puidu, metalli, külmkapi või seinte-lagede dekoratiivseks muutmiseks. Vaja vaid see vana tehnika meelde tuletada.

Aaderdust, mis tähendab peenema, kallima puitpinna imiteerimist, armastasid kasutada külatislerid, et matkida kallist mõisamööblit. Nii võis lihtsast lauast valmistatud riidekirst, kummut või kapp saada hoopis väärikama ilme, mida neil muidu poleks olnud. Ent aaderdamist ei kasutatud mitte ainult mööbli juures, vaid ka kirikutes ja muudes ühiskondlikult kasutatavates ruumides, kus puitu imiteerides kaeti terveid seina- ja laepindu.

Nii tekkis mulje, justkui oleks terve ruum viimistletud kalli väärispuiduga, kuigi tegelikult oli kasutatud täiesti tavalist lihtsat lauda ja see oskuslikult aaderdatud.

Tänapäeval võib peale puitpindade aaderdada ka plastmassi, metalli ja klaasi, kuna iga materjali jaoks leidub kauplustes spetsiaalseid värve, mis vastava pinnaga hästi nakkuvad. Piiranguid ei ole seatud ka aaderdatava pinna suurusele, olgu selleks väike öökapp või terve lagi, sein. Populaarne on näiteks rahakappide aaderdamine. Need metallkolakad näeksid ilma aaderduseta büroodes suhteliselt ilmetud välja, kuid pärast puusüümustri pealekandmist võivad ka vilunud silma ära petta, justkui polekski tegu metalliga.

Kuidas seda peent kunsti tehakse ja kes sellega hakkama saab? Vastus on lihtne - hakkama saab igaüks, peab vaid teadma, millega ja kuidas teha.

Aaderdatav pind peab olema puhas ja sile. Konarused võivad hiljem mustri rikkuda. Kõigepealt tuleks pinnale kanda sobivat tooni alusvärv (enamasti on alusvärviks mõni hele toon). Selleks sobivad näiteks õlivärvid, ent meeles tuleks pidada, et värv ei oleks täismatt ega vett imav, hülgav. Seejärel kantakse alusvärvile "puitdetailide" praod ja võimalikud liitekohad. Nende järgi joonistatakse hiljem muster. Alusvärviga kaetud pind peab täielikult kuivama.

Järgmise värvikihi ehk lasuuri võib kokku segada erinevatest värvidest, vedelikest. Selleks sobib värvipigmendi, liimaine ja lahusti segu, kuid ka näiteks värvimulla ja suhkruvee, õlle kombinatsioon.

Kui värvimulda käepärast pole, ajab asja ära ka guašš.

Mustri joonistamiseks on palju erinevaid töövahendeid, mida ka ise valmistada võib. Enamasti kasutatakse selleks spetsiaalset aaderduskammi, -pintslit või -harja.

Aaderduskamm on painduvast materjalist tööriist, millel on traadist või kummist piid/hambad. Kammiks sobivad ka isevalmistatud vahendid: sisse lõigatud hammastega pahtlilabidas, kääridega sobivaks pügatud või kimpu seotud maalripintslid jne. Kuid sobiv on ka tavaline juuksekamm.

Vastatavalt töövahendile saadakse ka muster. Ehituspoodides on müügil ka spetsiaalsed aaderdusklotsid, millega algajal aaderdajal on lihtne puidumustrit luua.

Mustri joonistamine näeb ise välja nii, et alusvärvile võõbatud lasuurikihile tõmmatakse sobiva vahendiga muster. Teine värvikiht ei tohi olla liiga paks, vastasel juhul hakkab muster laiali valguma. Korraga ei tasuks ette võtta suurt pinda, vaid teibiga tuleks eraldada joonistatav ala. Tähtis on see seetõttu, et värv ei tohi mustri joonistamise ajal kuivanud olla, iga detaili peab jõudma valmis teha enne, kui pind ära kuivab.

Kui puidu imitatsioon esimesel korral välja ei tulegi, ei tasuks käega lüüa, sest sassiläinud koha võib kergesti pintsliga üle tõmmata ja uuesti proovida. Hea oleks tekkivate "laudade" piirjooned hajutada, joonistada lisaks oksakohti, pragusid, et tulemus loomulikum jääks.

Viimaks, kui mustriga pind on kuivanud, tuleks see üle lakkida, et tulemus püsivam oleks. Ka lakki võib seejuures värvimullaga toonida ja sellega pinnale ruumilisust lisada.

Erinevate puiduliikide jaoks kasutatakse erinevaid värvisegusid. Õige ainete vahekord tuleb endal katse-eksituse meetodil välja selgitada või vastavast raamatust järele uurida. Kõige populaarsemad puiduliigid, mida matkitakse, on mänd, tamm ja mahagon. Nii võib männile omase puidusüü loomiseks kasutada heledat alusvärvi ja lasuuriks heledat või tumedat ookrit. Tamme, pähkli imiteerimine on juba peenem töö, mida nii kiiresti ära ei õpi.

Keegi ei keela aga kasutada hoopis erksaid värve, mis muidu puidule omased pole. Samuti võib katsetada erinevaid mustreid.

Kui ehe puidusüü välja ei tulegi, on pintsli või kammiga loodud muster siiski ainulaadne ja paneb dekoreeritava eseme särama.

See töö ei nõua erilisi kunstiandeid, proovida võivad kõik. Nii võib igaüks oma kodus kasutuks muutunud polüestermööblile või vanale igavale uksele uue ilme anda.

Peab vaid jaguma julgust ja tahet värvide ja tööriistadega katsetada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:21
Otsi:

Ava täpsem otsing