Aianduskeskus pakub rohenäppudele rikkalikku taimevalikut

"Vaatamata aianduskeskuste ja puukoolide rohkusele jätkub Eestis turgu kõigile taimemüüjatele," arutleb Cerese Aianduskeskuse tegevjuht Andres Suitso. "Kasv sellel kiirelt areneval turul on viimastel aastatel küündinud 30 protsendini. Vajavad ju rohked uusaiad haljastamist ja vanad uuendamist. Kuniks kinnisvaraarendajatel tööd, jätkub seda meilegi."

Koos Andres Suitso, peaaednik Maris Paalvelti ja haljastusjuhi Aivar Kikasega alustame tutvust Cerese valdustega kõige kaugemast nurgast ehk siis puukoolist. Teel sinna jõuan veel pärida, kuidas siis ikkagi vahet teha, milline on kodumaine taim ja milline sisse toodud.

"Kui näiteks Hollandist toodud elupuud on ühe talve meie põllul üle elanud, siis nad ongi nagu meie oma toode, lillede puhul on see aeg veelgi lühem," selgitab Suitso. Keskmiselt müüme puukoolist omatoodanguna seal 2-5 aastat kasvanud istikuid. Kauem pole lihtsalt majanduslikult rentaabel, kuna Eestimaa lühike suvi ja sellest tulenevalt taimede väike aastane juurdekasv teeb siin kasvatamise pikema perioodi jooksul paratamatult kulukamaks kui näiteks märksa pehmema kliimaga Hollandis.

Puukoolis jagunevad hoolealused eraldi viirgudesse, okaspuud omal lapikesel, lehtpuud omal, nende vahel suurem murulapp. "Koos Eesti Muru ja Murumariga oleme me ühed suuremad siirdmuru kasvatajad," juhib Kikas tähelepanu murulappidele.

"Kuiva suve tõttu on muru kasv sel aastal olnud küllaltki raskendatud ja järgmisel aastal ähvardab oht, et kogu nõudlust ei õnnestugi omatoodanguga rahuldada," räägib Kikas. "Sellise kuumaga nagu tänavu on kastmisel olnud suur roll. Kui vihmuti töö kas või pooleks tunniks lakkab,suudab kõrvetav päike juurestikule kohe haiget teha."

Kikas selgitab ka, kuidas toimub saagikorjamine murulappidelt. "Spetsiaalse lõikurmasinaga lõigatakse lahti kindla laiusega mururibad. Ribad tehakse ca kaks meetrit pikad ja rullitakse käsitsi. Igas rullis on ruutmeetri jagu siirdmuru. Selleks tööks on ka olemas moodsad murukombainid, aga nende kasu ilmneb juba väga suurte murupindade juures."

Puude osas selgitab Paalvelt, et kui läbi aastate on olnud populaarseks müügiartikliks okaspuud, mida ostetakse põhiliselt kevadel ja sügisel, siis üha enam nõutakse erinevaid lehtpuusorte. Pikkades ridades võibki puukoolis näha koduselt tuttavaid pärnasid, kaskesid, tammesid.

Huvitavad on püramiidjad vormid. "Siin on sordiaretajad saanud aru, et selline võrakuju ei nõua endale aias suurt kasvuruumi ning sobib ka väikesesse aeda," selgitab Paalvelt. "Omamoodi taiesteks võib aga pidada madalakasvulisi ja pallikujulisteks pügatud okstega bonsaimände."

"Bonsaimännid on alati ka ainulaadsed, sest siin oleks väga raske kujundada kahte täpselt ühesugust taime. Ja loomulikult pole see eesmärgiks ka, on nad ju sellised aktsentpuud," lisab Paalvelt. "Nii mitmedki inimesed tulevad neid mände just kasvuplatsilt valima, et leida just oma aia jaoks see õige suurus ja kuju."

Samuti tuuakse kasvuplatsidele taimed, mis hooajal müümata jäänud ja mis saavad siin nüüd kasvu juurde. "Avamaal ja mustas mullas kasvavad kõik taimed hästi. Ja eks taime kasvuga lisandub ka hinnakasv," naerab Paalvelt.

Seda, et puukoolist ostetud taimed koduaias kiratsema jääksid, karta ei maksa. "Siin käib kõik kolme võlusõna järgi: hoolitse, kasta ning väeta ja taimed tunnevad end teie aias suurepäraselt," lisab Paalvelt. "Erinevalt metsast toodud taimest, mille juured tihti kaevamisel viga saavad, saab puukoolist juba hoolitsetud juurestikuga istiku, mille heas juurduvuses ei maksa kahelda."

"Kui jätta näiteks elupuud nädalaks ereda kevadpäikese eest katmata, võibki juhtuda ning ilmselt juhtubki see, et sellest taimest enam aias silmarõõmu pole," selgitab ka Suitso pideva hoolitsuse vajadust.

Puukoolist siirdume tagasi müügikeskust ümbritsevate suurte kasvuhoonete juurde, kus kasvamas ja müügisaali jõudmist ootamas enamik pakutavatest püsikutest.

"Kogu seda kunagise aiandussovhoosi poolt päranduseks jäetud kasvuhoonepinda me ei kasuta, osa hooneid seisab hetkel tühjana, nii et ka siin arenguruumi on," räägib Suitso.

Kasvumajades nähtav taimevalik on rikkalik, ilmselt kuluks siin päevi, et kogu sortimendiga tutvuda. Pealegi on peaaednikul iga liigi kohta ka oma jutt ja sugugi mitte lühike. Siit võib leida paljudele aiaomanikele tuttavaid kontpuid ja populaarsust koguvaid kõrrelisi, mitmevärvilist raudrohtu ning okkalist viirpuud.

"Üks tuttav just kurtis, et mitte kusagilt pole leida kitseenelast. Pole jõudnudki talle öelda, et meil on ta siin kogu aeg kenasti olemas," räägib Paalvelt oma hoolealuseid silmitsedes. "Siin kasvatame seemnetest näiteks ka puukoolis nähtud käharlehelist roosi, sest seda nõutakse nii palju."

Eraldi teemana võiks Suitso ja Paalvelti arvates peatuda ka kunagi taludes nii laialt levinud, vahepeal aga sootuks unustatud püsilillede ja taimede juures. "Üha sagedamini küsitakse selliseid lilli nagu floksid, pojengid, priimulad, kukekannused, sõrmkübarad, kanna, päevaliiliad, hostad jne," lausub Suitso. Ja tõepoolest meenub ka mulle, et sellist kirevat floksipeenart nagu vanaemal akende all oli, pole enam kusagil näha.

Nii Suitso kui ka Paalvelt tõdevad, et aastatega on välja kujunenud kindel seltskond aiaomanikke, kes erinevatel aegadel müügikeskust külastades ikka midagi põnevat leiavad. "Sellised inimesed lahkuvad alati, mingi lillepott või taim näpus," lisavad nad.

Elupuud ostes soovitab Cerese peaaednik Maris Paalvelt vaadata ladvaotsa noori võrseid. Kui need on tumedaks tõmbunud või lausa mustad, siis sellisel taimel on juurestik tõsiselt kahjustada saanud ja tõenäosus, et sellest taimest asja saab, on võrdlemisi väike.

Kui aga mujal taime pinnal on märgata pruunikaid plekke, siis see tähendab, et puu on vaevelnud kehvades tingimustes, aga lootus korralikule kasvule on endiselt olemas. Sellise elupuu puhul võib julgelt ka hinnas tingida.

Fotod: Julia-Maria Linna