Ehitusmees Toomas

Lugu on ajendatud 13.09 Äripäeva Ehituse lisas ilmunud artikli "Ajakirjaniku ehitusseiklused teisel pool lahte" ilmumisest. Kuna olen isiklikult kokku puutunud loo autoriga Jõgevalt ja artikli temaatikaga, milles oli juttu ka nagu muuseas minust, siis tundsin vajadust valgustada asjaloo teist poolt, mis aitaks kindlasti muuta ajakirjaniku maalitud pilti ehitusturust Soomes natukene realistlikumaks.

Toomas Reisalu kirjutab artiklis, et Soomes ei kohelda Eesti ehitustöölisi nii nagu Soome omi. Samas tuleb tema analüüsist välja, et 20% Eesti ehitajatest on kriminaalid (või olnud seda), 30% õnneotsijad, nagu ta isegi, ja ülejäänud 50% tavalised inimesed!

Võõral maal viibides tuleb kinni pidada kohalikest reeglitest ja tavadest. Utoopiline oleks arvata, et minnes ükskõik millisesse välisriiki võõrtööliseks, võetakse sind seal kohe avasüli vastu ja koheldakse võrdselt vanade olijatega.

Ametit valdava töölise puhul, kes on tööd tehes tõestanud, et oskab ja tahab tööd teha, ei olene tema rahvusest ega nahavärvusest küll midagi. Häid töömehi austatakse ning nad ei pea muretsema töö puudumise üle. Ei Soomes ega mujal maailmas, kus nad ka parajasti ei viibiks.

Asjatundmatu on väita, et Eestist lähetatud töötajatel on õigus saada Soome ehitusfirmadelt tasuta elamine. Mille alusel küll sellised õigused tulenevad?

Eestist välislähetusele saadetud töötajale tuleb Eesti seaduste kohaselt maksta komandeeringutasu. Selle eesmärk on kompenseerida töölähetuses viibijale töötegemisega kaasnevaid kaudseid kulutusi ja elamistingimuste muutumisega kaasnevaid ebamugavusi.

Oleks ajakirjaniku ehitustegevus sama ladus nagu ta kirjastiil, poleks tal kindlasti olnud vajadust mustata enda esimest tööandjat. Reisalu kirjeldab olukorda esimeses töökohas Soomes, kus temaga ei tahetud sõlmida lepingut ja ta ise otsustas lahkuda. Põhjus oli aga hoopis oskamatus hakkama saada lihtsamategi ülesannetega. Siis, kui teised töölised puhkepäeva pidasid, lammutas ajakirjanik müüri, mida ta oli tööpäeval ladunud. Oli selge, et mees oli vale ameti peal, ehkki tööle pakkudes kiitis end oskajaks müüriladujaks, krohvijaks ja muukski ametimeheks.

Vägisi tekib küsimus: kellelt arvestatakse maha raisatud müürimört ja tellised ning nende äravedu; töögraafikust mahajäämine, tõstukirent, kaudsetest ülekuludest rääkimata, nagu näiteks "ehitaja" söögikulude katmine. Õnneotsija sai aga priipääsme tagasi koju…

See kogemus kinnitab, et on vajadus ehitusturgu korrastava, sõltumatu, objektiivsema organisatsiooni järele.

Vaja oleks mitte ainult tööandjate, vaid ka töövõtjate kohta avalikke nimekirju, näiteks mõnel internetileheküljel, kus kajastuksid andmed n-ö probleemsete tööliste ja ettevõtete kohta. Sellised andmed peaksid olema kindlasti saadaval Eesti Ehitusettevõtjate Liidus, kes võikski tegeleda nende kogumise, kontrollimise ja haldamisega, kas või esialgu.

Arvan, et sellised andmebaasid vähendaksid võimalusi mõnel kelmil petta tööandjaid oma eelnevate töökogemustega ja töökohtade ning objektidega. Personalitöö iseäranis väiksemates firmades muutuks kergemaks. Jääks ära palju asjatut ajaraiskamist, tekiks rohkem läbipaistvust tööturul ning tööandjad saaksid rohkem pühenduda põhitegevusele ja selle arendamisele. Samuti tagaks see majanduse efektiivsema toimimise sellistel elualadel, kus on suuremad isikkoosseisud ja suurem kaadrivoolavus. Ehk siis ei peaks ehitusfirmad kannatama selliste töömeeste pärast, nagu Toomas, ega töölised kurtma, et on sattunud petisfirmade ohvriks.

Ma arvan, et selle kaudu võidaks Eesti majandus tervikuna.

Autor: Mihkel Tammeleht