Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kividest laotud taluaed ei peagi liiga korralik olema

Kaarel Aluoja 01. oktoober 2006, 23:00

Paljud küüdiaastatel Siberis sündinud Eesti lapsed mäletavad Kodu-Eestisse jõudmisest seda, kuidas oli võimatu kiirustavate vanemate sabas püsida, kuna oli tahtmine kõik kruusateel leiduvad kivid oma taskutesse korjata - Siberi paksus mustmullas ju kive ei leidunud.

Eestimaa seevastu on kivine kant: saartele ja Läänemaale lisaks valendavad ka Kesk-Eesti põllud nii paelahmakatest kui ka maakividest. Samuti võib igal kevadel nii põldudel kui taluõuedes leida maast välja pressitud kirevaid raudkive.

Põlluharimist segavad vaevaga kokku korjatud kivid rändasid kivihunnikutesse ja teede täiteks, suur osa kulus ka kiviaedade tegemiseks: tüsedal ja tõsisel kiviaial oli toona puhtpraktiline otstarve põllulapi piiraja ja loomakarja ohjajana.

Samas kandis kiviaed märki maaomaniku asjalikust meelelaadist ja tõsisest töössesuhtumisest. Mõisaaia toretseva suursugususega polnud tolleaegsel talumaid piiraval kiviaial peale sama lähtematerjali midagi ühist.

Nii nagu mujal Eestis, leidub sääraseid paksu samblavaiba alla mattunud, lagunenud ja sageli nüüdseks paksu metsa rüppe peitunud kiviaedu kümnete ja kümnete kilomeetrite kaupa ka Järvamaal: Amblas, Vargamäe mail, Koordi küla kivistel väljadel, suurmajandi maaparandusest kõrvale jäänud Kärevere võsastikes.

Ning samuti kui mujal Eestis, kerkivad ka Järvamaal uued aiad. Nüüd pigem küll maastikku kujundama. Üks säärane meistrimees, kes on end kiviaedade rajamisele pühendanud, elab Järva-Jaani vallas Karinu Saunakülas. Jutt käib saabuva aasta alul seitsmekümneseks saavast Lembit Jürisost.

Suurematest ja väiksematest kivimürakatest aedu hakkas Lembit vanaisa Jürilt päritud Remmelga talukoha ümber rajama paarkümmend aastat tagasi, kui ühismajandid lagunema hakkasid. 1912. aastal püsti pandud ja praegugi püsiv elumaja olla omal ajal olnud ümbruskonna uhkeim.

"Mõtlesin, mis need aiad siis teha on," märgib ta ja näitab käega taluhoonete ümbrust lõikavate kiviaedade poole. "Et kui iga kuuga laon ühe meetri, saan niimoodi aastaga 12 meetrit laotud. Nüüd vaatan, et kuuga päris meetrit ei tulegi."

Jüri poeg Anton hakkas omakorda talukohta suurendama: ostis ümbruskonnast väiketalusid kokku - Karinu mõisnik oli sinna kanti palju väikseid maatükke välja andnud, ega muidu paik endale Saunaküla nime saanud - ja liitis need Remmelgaga.

Nii tekkis liittalu, mille maadelt Lembit raudkivid kokku vedanud ja veeretanud ongi. Viimased aastad käsitsi, sest kuigi tal on hobuseid elu jooksul olnud mitu, varastati viimane paar aastat tagasi siitsamast Remmelgalt ära.

Kolhoosi ajal kokku veetud kivihunnikud, vanad vundamendid, kõik on aastatega aedadeks rännanud. "Mõnda suurt kivi annab ikka veeretada," sõnab ta. "Masinaid pole ma 1992. aastast majapidamises rakendanud - ei traktorit, muruniidukit, isegi mitte mootorsaagi. Kõik olgu käsitöö, selline on mu põhimõte."

Kivide aiaks kokkusobitamiselgi on tal omad põhimõtted. "Standardkõrgus on meeter ja 20 sentimeetrit," seletab ta mõõdulatti käes hoides. Selle teadmise olevat ta kusagilt kirjandusest kõrva taha talletanud, pealegi olevat ka kuulsas Koguva külas sama kõrged kiviaiad. "Ilmselt seepärast, et loom üle ei hüppaks," arutleb ta.

Ka ei tohi aed Jüriso sõnul liiga ilus olla, siis pole kiviaed enam loomulik.

Kuigi Jüriso teeb aiale 30sentimeetrise vundamendi alla, kippuvat see aeg-ajalt ikkagi lagunema: läheb keskelt lõhki ja kõik. Seda juhtus tal eriti aiaehituse esimestel aastatel. "Uskumatu, kui maasse vajuvad siin kivid," pajatab ta. "Eks see ole ka sellest, et põhjavesi seisab siin väga kõrgel."

Sama oluline või aedadest tähtsamgi on Lembitule enda laotud kivihiis. "Kui nad siin niimoodi reas ja ringis on, kui nende vahel käid, oma positiivsete mõtetega oled, siis energiaväljad kivihiies võimenduvad," selgitab ta. "Siin sees on hea ja mõnus olla - midagi pole teha."

Helgi ja Olev Toomingas Roosna-Alliku valla Koordi külast meenutavad, et varem olid külapõllud kive sedavõrd täis, et mõnegi suure välja ühest servast teise sai minna kivilahmakalt teisele astudes, sekka ümaratele raudkividele hüpates.

Paekivist on laotud ka suur osa Koordi taluhoonetest. Samuti laoti põldudelt korjatud kividest üles piirdeaiad. Praegu on Kutsari talu, kus Helgi ja Olev elavad, üks väheseid, kus osa kiviaedu on säilinud.

"Pärast sõda, 1950-1960ndate paiku hakkas teedevalitsus teid korrastama, siis tuldi ja tõsteti meie küla kiviaiad lihtsalt kalluritele ja veeti kivipurustajasse," pajatab Helgi. "Minu isa Arnold Vallmüür aga läks ja heitis oma aia peale kõhuli ning ütles, et seda teie siit ära ei vii."

Kui Helgi ja Olev 1978. aastal Inglismaal Helgi onul Nigol Palmaril külas käisid, oli too esmalt kiviaia kohta pärinud. "Onu esimene küsimus oli: kas kiviaed on ikka alles? Tema nägi selle tegemisega kunagi kõige rohkem vaeva. Rahustasin teda, et alles, ikka alles," seletab Helgi.

Fotod: Kaarel Aluoja

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:21
Otsi:

Ava täpsem otsing