Liviko ajaloohõngulised brändid püsivad siiani

Eestimaal on viina esimest korda mainitud 1485. aastal Tallinna pruulijate põhimääruses, tol ajal toodeti seda hundijalavett peamiselt maal. Aastal 1645 keelati talupoegadel viinategemine ja viina hakati põletama mõisate pruulikodades.

18. sajandi teisel poolel, kui rajati rohkesti mõisate viinakööke, sai sellest kangest kraamist mõisnike peamine sissetulekuallikas, juba siis valmistati ka nn peenviina.

1863 kehtestati Venemaal alkoholiaktsiisiseadus, viinatootjad maksustati ja viina lubati toota ainult määratud ajal. Näilistest piirangutest hoolimata arenes piirituse tootmine Eesti alal kiiresti ja edukalt, hõivati Peterburi alkoholiturg.

1870. aastail hakati viinaköökide asemel rajama moodsaid piiritusevabrikuid, suuremad olid Roseni ja Ko ettevõte Tallinnas ning Võrus Liivimaa Piiritusepuhastamise Seltsi tehas aastast 1897.

Tallinnas, praeguse ASi Liviko hoonetes on tegutsenud viinavabrik aastast 1898. Nende paekivimüürid on talletanud kangete jookide tootmise oskusi üle saja aasta.

Majas asub ka viinavabriku muuseum, mis annab täieliku ülevaate vägijookide arengust. Praeguste tuntumate napside (Viru Valge, Vana Tallinn ja Kännu Kukk) alged ulatuvad sajandite taha - meie esiisade juurest läbi mõisate viinaköökide ja piiritusevabrikute tänapäevastele tootmisliinidele.

Liviko juhatuse esimehe Janek Kalvi hinnangul on neist kolmest kangest kõige suurema potentsiaaliga ja rahvusvaheliselt edukaim jook Vana Tallinn. Viru Valge on legendaarne viin ja Kännu Kukk on läbi Liviko ajaloo vanim toode, mis praegugi väga hinnatud.

Liviko populaarsemate kaubamärkide kujunduse ajalugu on käsitlenud oma uurimuses kultuuriteoreetik Laura Kuusk, kelle töö "Kolm kanget" vaatlebki nende etikettide autorite ning kavandamise ja tootearenguga seotud lugusid.

Pole täpselt teada, millal, kuidas ja mis nime all eksklusiivne liköör Kännu Kukk Eestisse jõudis.

Liviko muusemi materjalides seisab, et retsepti on meistrilt meistrile edasi antud aastast 1900.

Kännu Kuke etiketil seisab kukk kännul, taamal on taevas ja üksik maja.

Seega on sama motiivi võrreldes vana Küla Kuke etiketiga küll muudetud, ent stiil ja põhiline tegelane - kukk - on jäänud samaks. Küla Kuke sildil on tiibu sirutav kukk, taustaks linnavaade.

Kännu Kuke sildi kujundas Igor Roosaar, kes lähtus oma töös 1930ndail toodetud Küla Kuke etikettidest. Muide, sama mees on kavandanud ka kuulsate Tallinna kilude linnasiluetiga karbid. Praegusele Kännu Kukele lõi tänapäevase imago graafik Vaike Pääsuke.

Kännu Kukk on värvisära juurde saanud ja näeb välja edev nagu aastakümnete eest. Kännu Kukke toodetakse käsitööna.

Jooki taheti muutuva suhkrusisalduse tõttu Euroopa Liidus ära keelata, aga õnneks valmistatakse Liviko ühte esinduslikööridest endistviisi ka tänapäeval.

Vana Tallinn kui rahvuslik bränd pidi aastaid müükipääsu ootama, sest enne ehitati valmis linn ja siis asuti rummipõhist jooki tegema.

"Vana Tallinnaga on nagu tuntud kunstniku maaliga, mida autor pole signeerinud, aga tema käekirja tunnevad kõik - see eriliste maitseomadustega kuldne nektar on hästi joodav, nauditav ning unikaalne, maailmas pole teist samalaadset," märgib Kunila. Joogi innukad juurutajad olid omaaegne villimistsehhi juhataja Bernard Jurno ja liköörimeister Ilse Maar.

"Vana Tallinn on ainus Liviko toode, mida me rohkem ekspordime - Lätti, Leetu, Ukrainasse, Inglismaale, Soome -, kui siseturul müüme. Temaga on sama lugu nagu prohvetitega - välismaal on kuulsam kui omal maal," naljatleb Janek Kalvi.

Inglise firmast Robinson Associates LTD tellitud pudelite siltidel kasutatakse kunstnik Kaisa Puustaku 1960ndatel loodud kujundust. Puustak võttis aluseks Adam

Oleariuse gravüürid 17. sajandist, tornpudeli kujundas graafik Viive Semper.

Hruštšovi sula ajal, 1962. aastal, hakati Livikos tootma likööri Vana Tallinn ja viina Viru Valge, meenutab Liviko nõukogu esimees Enn Kunila.

Viru Valge nimi olevat tuletatud kunagisest salaviina kaubandusest Eesti ja Soome vahel, kus Eesti viina nimetati "viru valgeks". Populaarse viina nimi sündis ka vajadusest leida sobivam vastet "stolitšnajale" ekspordi tarbeks. On ime, et see rõhutatult rahvuslik nimi Nõukogude Liidu vastavates komisjonides üldse kinnitati.

Kunila sõnul on Viru Valge maitseomadused aastatega aina paranenud. Tänapäeval on klassikalise joogi kõrval üha suuremat kõlapinda võtmas maitsestatud viinad ja lahjad joogid - Viru Valge cooler'id. Kuigi aastatega on pudelite ja jookide valik suurenenud, seisab igal Viru Valge etiketil mere kaldal pankranniku all mulgi kuues lääne suunda vaatav pasunamees. Juba see silt seostub rahvusliku sümboolikaga ning viitab pidulikult eestluse järjepidevusele. See on ikonograafiline märk, tõdeb Laura Kuusk oma kirjatöös.

Autor: Tiina Kolk