Meie ettevõtjad suudavad toota, aga mitte müüa

Eesti majandussaavutusi on imetletud. Palgad aina tõusevad, töötuid jääb vähemaks ja tööjõudu napib. Rahvas reisib ja ostab. Ehitame nagu hullumeelsed. Riik ei tea, mida maksurahaga peale hakata. Majanduskasv on 12%, millega suudavad konkureerida ehk ainult hiinlased.

Lühiajalises perspektiivis ongi põhjust rahuloluks. Aga suheldes Eesti ettevõtjatega, kes soovivad välisturgudel paremaid positsioone võtta, tuleb mure. Ettevõtjad on investeerinud protsessi uuendamisse, hankinud uusi seadmeid, teinud oma ettevõtetes euroremondi, pannud töötajad puhtalt riidesse ja tõstnud vastumeelselt palkasid.

Vaid üksikud on aga osanud mõelda tulevikule. Miks? Sest puudub jätkusuutlik tootearendus ja turundus, mis tagaks ettevõtjale kasumi ka mõne aasta pärast. Tööviljakus tootvas tööstuses on madal ja selle hädavajalik kasv tühine. Puudub kvalifitseeritud tööjõud ja seda välismaalt sisse tuua on problemaatiline. Idast tuua ei tohi. Läänest keegi ei tule.

Meie tootmistegevus, õieti kogu majandussüsteem on Skandinaavia maade ja Soome madalakululine perifeeria ja rahuldab mitte Eesti, vaid hoopis nende maade ettevõtjate ja pankurite huve. Oleme tavalised allhankijad ja sellega on lepitud kui paratamatusega.

Riiklikul tasandil on probleemist aru saadud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel on koostatud Eesti ettevõtluse arendamise põhimõtteline nägemus "Eesti ettevõtluspoliitika 2007-2013" ja "Teadmistepõhine Eesti 2007-2013". Eesti Väliskaubanduse Liidule see kontseptsioon sobib.

Ettevõtluspoliitika koostamise mõttevahetuse käigus tundus, et kõik osapooled tajuvad lähenevat ohtu. Kuid minnes nõupidamise ruumist välja ja tegutsedes praktilises majandusruumis, jäid väljaöeldud mõtted kaugeteks. Teadagi, 12%-lise juurdekasvu on andnud sisetarbimise kasv ning laenud. Arvatakse, et päästab see, kui teenida praegu palju, siis jätkub ka vanaduspäevadeks. Seepärast domineeribki arengukavas väga õige hoiatus, et praegune Eesti tootmissüsteem pole jätkusuutlik.

Samas kummitab aksioom, et kui Eesti ettevõtja on põhimõtteliselt valmis ja võimekas toodet valmistama, siis ta on kehvake seda maha müüma. Enamikel kodumaistel tootjatel puuduvad asjalikud välispartnerid, napib keeleoskusest, ollakse uje oma kaupa pakkuma, kauba eeliseid ja lisaväärtust ei tooda esile.

Rahvusvaheline turutundmine on madal. Ei tunnistata, et ka tootearendusse, turundusse ja kliendisuhetesse (müüki) on vaja samamoodi investeerida kui tootmisvahenditesse.

Eesti ettevõtted on jõudnud verstapostini, kus tänapäeva konkurentsi tingimustes on vaja müügile pöörata rohkem tähelepanu kui tehnoloogilisele tootmisprotsessile. Selge, et meie oma ettevõtja vajab selles osas kvalifitseeritud abi. Kui Eesti ettevõtja kohtub välismaise partneriga ja talle oma tootmist tutvustab, siis pannakse rõhk värskelt remonditud hoonetele ja räägitakse vasthangitud uutest seadmetest.

Kui aga teised tahavad teada, mis ilusas hoones tehakse, on suu häbelikult kinni. Oma loomemajanduse sektor on jäänud loomata. Ka Eesti võimud pole toetanud piisavalt ekspordipotentsiaaliga toodete, teenuste ja tehnoloogiate arendamist. Lähtudes skandinaavlaste ja soomlaste praktikast, kes seni on olnud meile suureks eeskujuks, tuleb kahetsusega nentida, et Rootsi, Soome, Taani ja Norra ettevõtjad on juba 10-15 aastat viinud oma tootmistegevust madalate tootmiskuludega Aasia maadesse.

Kuna Põhja-Euroopa huvi meie tööturu vastu hakkab tasapisi hääbuma, on meilgi aeg muutuda tootmise allhankijast allhanke sisseostjaks. Kas või sealtsamast Hiinast, kus ollakse otsekohe valmis meie poolt välja mõeldud, disainitud ja projekteeritud tooteid mis tahes kogustes valmistama.

Kui tahame, et meie elustandard oleks samasugune nagu soomlastel ja rootslastel, peame olema valmis ka nende tasemel looma ja töötama ning nende valusaid kogemusi üle võtma.

Meil on väliskaubanduse arendamisega tegelevad institutsioonid, sealhulgas Eesti Väliskaubanduse Liit, kellel on rahvusvahelise äri alaseid ideid, vastav praktika ja partnerid. Nad on töötanud välja mudelid, kuidas Eesti tööstust ja ettevõtlust arendada ning mis suunas tulevikuinvesteeringuid teha.

Kui ettevõtjatel endal selliseid oskusi pole, siis tuleb seda lasta teistel teha, on odavam ja valutum. Tasub sügavalt järele mõelda, kas pole juba õige aeg tootmine teenusena sisse osta. Peagi võib see anda ihaldatud parima ettevõtja auhinna.