'Jäine linn' raputab mõtlema

Film "Jäine linn" sobib vaatamiseks, kui rahuolematus enda elu üle hakkab segavaks muutuma - linateos toob kiiresti jalad maa peale tagasi ning tekitab tahtmise parem inimene olla.

Elu ei kohtle Veli-Mattit hellalt või lugupidavalt. Helsingis taksojuhina töötav ja abikaasa, lapsed ning peagi ka töö kaotav mees kogeb ja saab osa sellest, mida ta siiani vaid takso tahavaatepeeglist vargsi jälginud on.

Võõrad mured, probleemid, kibestunud elud, tühised jagelemised ning enda olemasolu ja vajaduse tõestamine ning enda kehtestamine saavad pärast naisest lahkuminekut osaks Veli-Matti enda igapäevasest elust. Peategelase katsumused on seda suuremad, et probleemid ei tule ta teele kui väljakutsed, millest võimalik gasellina kiirelt üle kalpsata või mööda põigata, vaid need on nagu betoonseinad, millesse põrgates palju ja kauaks haiget saab.

"Jäine linn" on jõhkralt otsekohene film. Soome uue põlvkonna üks lootustandvamaid režissööre Aku Louhimies ei jälgi allakäigutrepist aina allapoole kukkuva peategelase hävingut mitte sündsast ja diskreetsest kaugusest, vaid läheb kaameraga lähedale. Väga-väga lähedale. Pinged näos, elu vintsutatud silmad ning vanglatrellide vahelt paistev viimane pilk endale kaela ümber poomisnööri sättiva mehe silmist on midagi nii võimsat, mis jääb pikalt meelde.

Vahetu lähedus ning Veli elus osalemine ei tee "Jäist linna" turvaliseks filmiks, mida distantsilt vaadata ning siis kergendunult ohata: "See on kõigest film".

Selline otsekohesus ja vahetus kisub vaataja endasse ning pillutab teda lõpuni sündmustekeerises kaasas. Publik lahkub saalist tõsises ja mõtlikus vaikuses ning käivitab eksistentsialistliku eneseanalüüsi, kas enne seanssi kirutud "probleemid" või tülitsemised on tegelikult üldse mainimist või kohta su elus väärt.

Kes on näinud Louhimiesi eelmist laineid löönud teost "Paha maa", teab, millist meeleolu ka sellelt filmilt oodata. "Jäine linn" sobiks hästi "Pahale maale" sissejuhatuseks.

Lõpukaadri päike, küll üle vanglamüüri piiluv, aga siiski piiluv, jätab aga erinevalt "Pahast maast" otsad positiivselt lahti. Kõik võib sel korral veel korda saada.