Ka asjalik noor on inimene

Mul on pidevalt kiire. Sõbrad ütlevad, et ma olen asjalik. Ise ma ei tunne, et midagi niivõrd ametlikku või tähtsat teeksin.

Kui mul ei ole aega keemia töövihiku täitmiseks või jooksen pärast kehalist kohvitamise asemel koju e-kirjadele vastama, saab väljendist "asjalik" etteheide, nagu oleks see sõimusõna.

"Selge, sul pole aega, sa oled ju nii asjalik", ütlevad nemad.

Kes on Asjalik? Asjalik käib kooli kõrvalt tööl. Ta on mõnes firmas administraator, disainib kodulehekülgi, kirjutab ajakirjade jaoks, treenib spordiklubis omavanuseid või teenib taskuraha õpilasfirmaga. Kui ta ametlikult kuskil palgal pole, teeb ta vabatahtlikult (noorsoo)tööd, mille eest tsiviliseeritud maailmas tegelikult palka peaks maksma.

Asjalik lippab ringi ja organiseerib järgmist õpilasesinduse koosolekut, korraldab seminari või teeb eakaaslastele juhtimiskoolitust.

Asjalikul on ka koolis pidevalt kiire. Mõned Asjalikud kuigi palju kooli ei jõuagi, sest neil on vaja välismaale konverentsile sõita.

Kui Asjalikul oleks vähem hobisid ja tegemisi, saaks ta ka koolis paremaid hindeid, aga praegu koduste tööde tegemiseks aega ei jätku.

Sellegipoolest räägib ta tunnis aktiivselt kaasa (kui sinna muidugi üldse jõuab). Ta teab Iraani tuumaprogrammi tegelikke tagamaid või vähemalt viit inimest, kes sellest tundide kaupa jahuda võiks, ning oskab parimal juhul isegi mingit pilli mängida.

Müüt on: Asjalik ei käi pidudel, vaid on kuskil midagi asjalikku tegemas. Tal pole aega sõpradega kokku saamiseks ning kunagi saab temast võib-olla Eesti president.

Tegelikkus aga: Asjalik käib pidudel. Teiste asjalike ja ka vähem asjalike inimestega. N-ö rahvarohkematele üritusele ei jõua ta tihti aga seetõttu, et need kattuvad tema koosolekuaegade või väitlustreeninguga.

Tal on aega, et sõpradega kokku saada - tuleb lihtsalt küsida. Kes teeb, see jõuab. Ah jaa, temast võib saada ka tulevane Eesti president.

Autor: Ellen Murula