Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Liisa-Triin tasub oma ostude eest meelsasti pangakaardiga
Liisa-Triin saab igas kuus emalt kulutamiseks keskmiselt 500 krooni. Seda raha võib neiu kulutada nii nagu soovib.
Taskuraha saab Liisa vanematelt ülekandega, kuna nii on mugavam ja käepärasem. Ise taskuraha teenimiseks tal kooli ja trenni kõrvalt aega ei jää.
Enamik Liisa rahast kulub toidule, sõpradega väljaskäimisele, kohvikutele ja üritustele. Neid kulutusi saab kokku võtta sõnaga "meelelahutus". Kuna sellist meelelahutamist tuleb ette üsna tihti, ei lahku neiu kodust mitte kunagi ilma rahakotita.
Enamasti tasub Liisa pangakaardiga, mitte sularahas. Pangakaardi sai ta juba kaheksa-aastaselt. Vanemad tegid kaardi talle sellepärast, et Liisa-Triin soovis hakata koguma raha jalgratta jaoks.
Liisa arvates on pangakaarti lihtsam käsitleda kui sularaha. Väga väikeste ostude puhul, nagu šokolaad ja muu nänn, kasutab ta sularaha.
Hindasid jälgib tütarlaps vastavalt vajadusele. Kui soov millegi järele on väga suur, ei ole hind oluline. Väiksemate ostude puhul on hind seevastu äärmiselt tähtis. Kui saab valida odavamate ja kallimate asjade vahel, valib Liisa muidugi odavama.
Kolm korda nädalas käib Liisa jõusaalis ning shaping'us, mille jaoks annab isa raha. Samuti maksab isa kinni tütre transpordikulud.
Liisa ei saa öelda, et ta oleks koguja või kulutaja. Kord nii ja kord naa. Kui tal midagi vaja on, kogub ta raha. Aga enamasti raha ikkagi lihtsalt käes ei püsi.
Autor: Liis Epro