Xanaxi ja püssikuuli põlvkond

10. oktoober 2006, 11:56

Eestlane on enesetappudele ja
depressioonile sama, mis Sampras on tennisele, Gagarin kosmoselendudele ja
mänguteooria majandusteadlastele. Nad on kõik oma ala esinumbrid,
konkurentsitult ja juba aastaid.

Täna hommikul mõnusasti ärgates ütles Terevisiooni uudis, et pole nagu mõtet ärgata, sest depressioon ja stress viivad mind niikuinii kohe enesetapule või töövõimetuks.

Eesti on siiani eesrindlik enesetapuriik, meie inimeste ning iseäranis meeste stressi- ja depressioonitaluvus on sellised, et kui natukene vinti üle keerad, haaravad kohe relva ja kütavad kuuli pähe. Enam ei ole depressioon ja Xanaxi neelamine kitsalt popkultuuri osa, vaid reaalne vajadus ja sõltuvus. Me ei suuda muidu päevast läbi närida.

Selle juures on kõige kurioossem, on tõik, et enesetappe ei tee mitte kesk- ja alamklass, vaid nii-öelda neo-kõrgklass ehk siis rikkad ja edukad. Ei lasta ennast maha ega pooda sellepärast, et ei suudeta leiba lauale muretseda või et koduliising kasvab ülepea või et naine petab. Ei, ei. Maha lastakse ennast, kuna sinul on ainult kuldveljega Nissan Patrol, aga naabrimehel Hummer. Sina saad korra aastas sõita perega LAVi puhkama ja delfiiniga hullama, kui sinu ülemus käib kaks korda Tais. Puuakse, sest maja ei ole mereäärsel Viimsi poolsaarel või ei vaata korteriaken üle Tallinna vanalinna.


Mureks ei ole see, et su lapsed oleksid terved või sul endal hea vorm ja korras tervis. Ei. Kõige rohkem tapab eesti meest jube kadedus oma kõrvalseisja suhtes. See, et sa pead minema tööle oma pinginaabri firmasse ja mitte enda omasse, on ju loomulikult põhjus haarata paar meetrit kapronpaela või ennast torkima hakata.


Hea elu ei ole pääsetee
Kahjuks on eestlased aga nii paksu nahaga ja vaiksed, et ei pääse neile lahendusena ligi ei keskpäevase veini ega lõõgastavate spaadega. Ikka kiputakse kätt külge panema. Juuakse nagu hirmus, me jääme Venemaale, maailma joomise esinumbrile, alla vaid paari liitriga aastas. Eestlane joob aastas 13,5 liitrit puhast alkot, venelane 16 liitrit. Tihedalt kannul. Et ka joomine ei aita stressi vähendada, on muidugi kummastav.


Mis aga toob hüpoteesini ja selle tõestuseni. Pidevalt probleemiks toodud majanduslik surutis, alaväärsus teiste eurooplaste suhtes või lihtlabane vaesus ei ole täna enam põhjuseks, miks stressi tunda. Me oleme kõige kiiremini arenev Euroopa riik, me saame lubada endale asju, mida varem pole saanud. Elu on nii huvitavaks muutunud, et ei saa ka ajada muret liigse letargia süüks. Meid raputatakse üles igapäevaste uute arengutega lähemas ja kaugemas maailmas.


Raha ei tee õnnelikuks. Eestlastel on sissekodeeritud mingi rusuv tahe jõuda märtri staatusesse. Anda endast kõik ja siis surra, röökides "ma andsin kõik, ma tegin kõik". See ei toimi. Me elame selleks, et nautida, et õppida, et areneda. Me ei ela selleks, et töötada, me töötame selleks, et elada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. October 2006, 13:38
Otsi:

Ava täpsem otsing