Ametikorter ei peaks olema sotsiaaltoetus

Eilne Äripäev kirjutas kümnetest ametikorteritest, mis on poolmuidu üürile antud, tihti elavad neis inimesed, kes enam avalikus sektoris ei töötagi.

Ametikorterid tuleb oksjonil maha müüa ja saadav raha riigieelarvesse kanda - sellest saab ka abivajajatele sotsiaaltoetust maksta.

Ametikorterite elanikud maksavad naeruväärselt madalat üüri, alates viiest kroonist ruutmeetri kohta kuus. See ei kannata mingit võrdlust üürimääradega vabal turul. Võrdlusena: inimesed, kes ei ole üürnikud, vaid korteriomanikud, maksavad samuti raha korteriühistu või haldusfirma remondifondi. Ja niisugusesse fondi kogutakse raha tunduvalt rohkem kui viis krooni ruutmeetri eest. Seega elavad ametikorterite üürnikud sisuliselt tasuta.

Kuid ametikorterites on ka puhta priilt elavaid inimesi (sest sõna "üürnik" ei saa ju kasutada), kes tasuvad vaid kommunaalmakseid. Riik pakub mingile osale avalikust sektorist põhjendamatuid hüvesid - ja kelle muu kui ikka maksumaksja arvel.

Võib vastu väita, et suur osa ametikorterite elanikke olid enne nn sundüürnikud: nad ei saanud korterit, milles nad elasid, erastada, omanik tõstis nad välja. Nüüd on nad siis maandunud ametikorterisse. Kui kaotada kõik ametikorterid, tekiks uus Edgar Savisaart ja sotsiaalmajade ehitamist toetav huvigrupp, mis justkui ei lahendaks probleemi, vaid kannaks selle teisele tasandile.

Ent sotsiaalmajade elanikud maksavad üüri, mis on palju lähemal turumääradele. Võib-olla ongi parem, kui ühesuguse taustaga inimesed, sundüürnikud, saaks koondatud ühte. Ametikorter ei peaks olema üks sotsiaaltoetuse meede.

Vastuargumendina võib veel küsida, kas üks ametikorterite vastu sõdimise põhjus on tõusnud kinnisvarahinnad, mis võimaldab näidata kümneid kui mitte sadu miljoneid kroone, millest riik on suuremeelselt loobunud. Ent mida kauem riik ametikorterite likvideerimisega viivitab, seda raskem on tal seda lõppkokkuvõttes teha. (Jutt ei käi kaitseväe ametikorterite kohta, nende olemasolu on põhjendatud.)

Omandireform algas Eesti riigi taasiseseisvumisega, sundüürnike küsimus tekkis päevakorda siis, kui ühed said korteri, milles nad elasid, erastada ja teised mitte. Kui ametikorterid oleks likvideeritud kiiresti ja hiljem poleks neisse majutatud lisaks sundüürnikke, oleks elanikud saanud endale elamispinna otsida tollaste kinnisvarahindadega.

Riigiametnike palgad tõusevad küll kiiresti, aga kinnisvarahinnad on tõusnud veelgi kiiremini, seega töötab aeg üksnes probleemi lahendamise kahjuks.

Samuti on ametikorterite elanikud väitnud, et kuna nad on juba eakad inimesed, siis pangad neile enam laenu ei anna. Ent kümme aastat tagasi härjal sarvist kinni võttes? Iga tänane abivajaja oli siis kümme aastat noorem.

Järelikult ei teadvusta mõned riigi otsustajad ajafaktorit - elatakse pelgalt tänases päevas oma rõõmude ja muredega, lahendust otsimata, homsele eriti mõtlemata.

Autor: ÄP