Eestlane olla on uhke ja hää!

Olen olnud aastaid uhke oma riigi ja rahva üle, käinud välisriikides rääkimas, et kuigi me oleme nii pisikesed, oleme tublid ja püüame veel paremaks saada.

Nüüd on mul hea meel, et saan seda jälle teha, sest vahepeal hakkas juba tõsiselt häbi, kui inimesed teistest riikidest küsisid, mis teil seal nüüd siis toimub. Vastus - võimuvõitlus, mis muud - pani mõtlema sellest, kuidas veel praegu 21. sajandil, 15 aastat pärast nii kaua igatsetud iseseisvuse taastamist, on meid juhtimas inimesed, kellele eetika ja väärtused on vaid sõnakõlks ning inimestega manipuleerimise vahend.

Eetikat oluliseks nimetades valetasid ja vassisid meie riiki juhtima asunud inimesed, põhjendades selgelt ebaeetilisi tegusid viitega nende juriidilisele korrektsusele. Parlamendi liikmetel ei lubatud oma kohust täita. Meie riigi poliitilist ja majanduslikku arengut hakkasid võimuparteid vaid oma teeneks pidama. Naeruväärne, aga samas ka kurb; paistis, et Eesti hakkab vajuma tagasi sohu, kust meil 15 aastat tagasi õnnestus välja rabeleda. Oli päris kõhe tunne vaadata, kuivõrd enneolematuks peeti seda, kui üks julge inimene otsustas ausalt välja öelda oma arvamuse ning mure Riigikogu kõnepuldist; kuidas üks poliitilisi juhtfiguure sarjas kodanikena väljaastuvaid kultuuri- ja kunstiinimesi, soovitades neil jääda oma liistude juurde. Mis siis veel meie asi on, kui mitte meie riigi tulevik! Tekkis küsimus, millal saavad meie riigijuhid aru, et nad ei ole need väljavalitud, kellele on kõik lubatud, vaid et nende töö on eelkõige teenida rahvast ja võtta vastutus oma tegude eest, arendada meie riiki ning teha kõik selleks, et tulevikus oleks meie elu parem ja kvaliteetsem.

Ühiskonnad ja organisatsioonid on oma juhtide nägu. Kui juht toimib ausalt ja õiglaselt, siis on ka teistel raskem langetada valesid otsuseid. Õnneks me ärkasime. Poliitikast tüdinenud inimesed mõistsid, et seekord on kaalul rohkem, kui vaid ühe inimese ametisse nimetamine, et tegemist on meie riigile olulise pöördemomendiga. Hea on tõdeda, et majanduslik edu ja poliitiline stabiilsus ei ole muutnud meid liiga mugavaks ning lasknud unustada, et tegelikult sõltub meist endistki küllalt palju. Praegune dalai-laama on öelnud: "Mida enam me püüdleme materiaalse heaolu poole, ignoreerides rahulolu, mida annab sisemine areng, seda kiiremini kaovad meie ühiskonnast eetilised väärtused. Ja kui nii juhtub, kogeme hiljem kõik, et oleme õnnetud, sest enam pole meie südametes kohta õiglusele ja aususele ning see puudutab juba meid kõiki."

Nagu ärigi, ei seisa poliitika konkurentsil, vaid eelkõige inimestel, koostööl, millegi ühiselt loomisel. Loodan, et meie uus president on üle poliitilisest lehmakauplemisest ja võimumängudest. Et ta näitab oma käitumise ja tegevusega head eeskuju ning ka tulevikus saab täie veendumusega öelda: Eestlane olla on uhke ja hää!