Geopeitus - tänapäevane maastikumäng

Geopeitus on suhteliselt noor mäng, esimene aare peideti Ameerika Ühendriikides kuus aastat tagasi. Eestisse jõudis mäng aasta hiljem.

Geopeitus tähendab GPSi abil internetis avaldatud koordinaatide abil aardekasti otsimist. Aare ise ei sisalda midagi eriti väärtuslikku - võtmehoidjad, mündid, pliiatsid - ja tavaliselt on internetis kirjeldatud ka aardekasti sisu.

GPS-seadme võib retke jaoks ju osta, kuid tasub pigem laenata, samuti on see olemas moodsamates telefonides ning käekellades.

Katsetasin ühel õhtupoolikul geopeitust koos IT-firma Crystal Solutions müügijuhi Annika Mängliga, keda haaras mänguhuvi internetist loetu põhjal mõned kuud tagasi. Tegemist on mõnusa ajaviitega, mida üksi või töökaaslastega pärast tööd harrastada või nädalavahetusel perega (eriti lastega) retke korras ette võtta.

Kadriorg - kunst, kirjandus, numbrid ja vihjed. Valisime esimese korra jaoks multiaarde jahtimise linnas. Multiaare tähendas seda, et enne "päris" aardeni jõudmist tuleb läbida viis kontrollpunkti. Neist igast saime vihje järgmise punkti leidmiseks. Geopeituse aarde võib valida mängu kodulehelt vastavalt oma maitsele: kas siis asukoha järgi - näiteks võimalikult lähedalasuv. Raskusastme järgi - algaja võiks valida aarde, mida on kerge leida, need on koduleheküljel enimleitud aarete pingereas. Või siis aarde tüübi järgi: kõige tavalisemad on ühe otsitava punktiga aarded. Lisaks neile on olemas veel mitme kontrollpunktiga multiaarded, aga ka sündmus- ja virtuaalaarded.

Meie valitud aarde leidmisel tulid kasuks mõningased teadmised kultuuris ja matemaatikas - näiteks käsk järgmisena otsitava punkti koordinaatides tundmatu x asendada maja seinalt leitava aastaarvu abil arvutatud aasta, mil kirjanik oli majas elanud neli aastat, viimaste numbritega. Kuivõrd kokku tuli kõndida umbes kolm kilomeetrit, sai oluliseks ka tähelepanu - väike väsimus ja mingil hetkel avastad, et ei ole juhendit piisavalt tähelepanelikult lugenud. Siit soovitus: kui väsimus kallale kipub, on abiks aja mahavõtmine ja piknikukorv.

Esimesed kontrollpunktid (helilooja ja kirjanik) läksid libedalt - kuna kohad olid kaardilt leitavad ja ülesanded-vihjed lihtsad.

Asi läks keerulisemaks kolmanda, Rootsi kuninga kontrollpunkti otsimisel - teadsime mälestustahvliga puud, Rootsi kuninga kunagi istutatud tamme, kuid jõudsime oma arvutustega kohast peegelpildis üle tee asuvasse võssa. Kuivõrd Kadriorus on puid palju, tekkis mure, et äkki on kuningas istutanud kaks puud.

Otsustasime siiski oma teadmistele truuks jääda ja läksime teadaoleva puu juurde. Kui tahvlilt numbreid üles kirjutasime, ilmus meie juurde suhtlemisaldis turvamees, kes nägi meie tegevuses riikliku julgeoleku riski. Suutsime vene keeles selgitada, et teeme lihtsalt pilte ja tunneme kultuuri vastu huvi. Kui viisime jutu ajaloole (kes istutas selle puu), vabastasime pudelist džinni, sest härra tahtis meid lossi juhatada, et saaksime põhjalikumalt sukelduda lossiõue saamislukku.

"Sellepärast mulle meeldibki geopeitus looduses rohkem - siis saad olla linnakärast eemal ja avastad selliseid vahvaid kohti, mille olemasolust sul aimugi polnud," nendib Annika. "Samas on aardejahil ka hariduslik väärtus - näiteks Kivikuninga aarde otsingul külastasin arvatavasti Eesti suurimat kivi. Ja siis muidugi üllatusmomendid - näiteks Suurupi katakombid pealtnäha tavalise lagendiku all."

Järgmise, neljanda kontrollpunkti leidmine läks veelgi keerulisemaks - koht asus koordinaatide järgi pargiavarustes, kus arvukalt puid ja looduslikke kive. Meie ülesandeks oli leida ühe luuletaja mälestuskivi. Mingil hetkel olime kindlad, et meie kivi on just see, millel ühed noored armunud istusid ja suudlesid. Kahtlesime, kas sobib kaaskodanikke tähtsate toimingute juures segada. Kuid jahikirg ei andnud asu - piirasime häbelike nägudega kivimürakat, kuid kahjuks tulutult - ei mingeid raiutud numbreid ega viidet kirjanikule. Neljas punkt jäigi meil leidmata. Hiljem selgus, et ausammas on pargi renoveerimise käigus ära koristatud - seega oli otsimine lootusetu tegevus. Kuna aimasime järgmise punkti nimest (Tsaari kontrollpunkt), millise majaga tegu, otsustasime riskida ja edasi mängida.

Õnneks oli sihtkoha hoonel viide ilmselgelt olemas ja vastas legendis kirjeldatule, seega oli edasi vaja leida vaid aare ise.

Kogu geopeituse juures olid abiks Annika kogemused. Siit ka soovitus ülejäänud katsetajatele: esimene kord tasub retkele asuda kogenuma "gepsijaga". Kui otsida näiteks vales koordinaatide süsteemis mingit punkti, võib ettevõtmine kujuneda lootusetuks ja väsitavaks. Teiseks nägi Annika, kes meie retke toimumise ajaks oli leidnud juba 16 aaret Eestimaa eri paigus, retkel hoopis rohkem vihjeid, kui minu algaja silm.

Kui olime kõikidele vihjetele vastavas sihtkohas juba üle poole tunni kiviklibus tuhninud ja lehti pahupidi pööranud, hakkas tekkima lootusetuse tunne.

"Leidsin!" lõpetas kahtlused Annika rõõmus hääl. "Ega ma vist ajaliselt eriti kauem aaret polegi otsinud," muheles ta. "Sel juhul oleme juba loobunud ja võimalusel teine kord otsima läinud. Mõni aare ongi leidmata jäänud."

Geopeitus pakub füüsilist tegevust matkamise näol, samas mõjub kultuurilooliste objektide ja looduskaunite paikade külastamine harivalt.

Mängu võib sünnipäeval, pere- või firmaüritustel ka ise organiseerida, st mängida lokaalselt, otsida ise peidetud aardeid. Miks mitte igakolmapäevasele tervisejooksule vahelduseks minna pärast tööpäeva lõppu kolleegidega loodust avastama, aarde leidmisega seotud põnevusmoment lisaks.

Otsimisse tasub kaasata lapsi, kellele pakub leiurõõm palju elevust ning otsimine arendab loogilist mõtlemist. Sel juhul on sobivam multiaarde variant, kus koordinaadid arvutatakse matemaatikaülesande abil.

Lisaks geopeitusele on olemas sama mängu variatsioonid - geokihutamine, geogolf ja geopildistamine. Geokihutamine (geodashing) on internetis aadressil geodashing.gpsgames.org igakuiselt avaldatavast kogu maailma katvast punktidevõrgust võimalikult rohkema arvu punktide külastamine ja nii võimalikult suure arvu punktide kogumine.

Golfihuvilistele võiks pakkuda mõnusat vaheldust GPSi abil golfiraja vahepunktide vallutamine etteantud koordinaatide alusel. Keda vaimustab fotograafia ja uute kaunite kohtade avastamine, võib proovida geopildistamist (geosnapping). Mängus saab uurida ja luua koordinaatidega pildialbumeid.popuaarsuse e vihjeidtamisväärsete kohtade avastamiseks.

Mängu eesmärgiks on otsida aaret vastavalt mängu kodulehel (www.geopeitus.ee, maailmas www.geocaching.com) esitatud koordinaatidele. Lisaks koordinaatidele on täpsustatud sihtkoha raskusaste, maakond ning aarde tüüp. Põnevust lisab eelnevate otsijate foorum, kust saab lugeda nii vihjeid aarde leidmiseks kui ka teiste otsijate naljakaid juhtumisi. Varanduse leidja lisab märke logiraamatusse ning teavitab "staapi" ehk mängu kodulehte oma leiust. Lisaks võib aardest võtta mälestuseks mõne asja ja jätta asemele midagi uut.

Fotod: Maris Ojasuu

Autor: Helen Sulg