Kaks last ja kannapööre

Arco Vara grupi turundus- ja kommunikatsioonijuht Kadri Lindpere (25) otsustas keset väga põnevaid suurprojekte lapse saada ja aktiivsest tööst mõneks aastaks eemalduda.

Kadri jaoks oli raske jääda eemale projektidest, kus ta südamega sees oli olnud ja mille algatamises ta suurt rolli mängis. Siiski oli lapse saamise otsus temas juba mõnda aega küpsenud ning ta leidis, et kolme Arco Varas töötatud aasta järel on ta jõudnud sellisesse punkti, kus oleks mõnus natuke aega puhata.

Täielikult eemalduda ei ole Kadri siiski tahtnud, sest ärivaldkonnas toimuvad protsessid tohutu kiirusega ja südamesopis on ikkagi hirm, et äkki midagi sõidab eest ära. Sellepärast jälgib ta asjadega kursis olemiseks pidevalt firma kommunikatsiooni ja konkurentide samme. "Huvitav on jälgida kinnisvaras toimuvat veidi eemalt, sest see annab uue vaatenurga," ütleb Kadri.

Kadri räägib, et püüab teadlikult mitte muutuda selliseks titemammaks, kelle maailm koosnebki ainult lapsest ja kellega ei ole enam muudest teemadest mõtet juttu teha. Ometi on elutempo võrreldes varasemaga mõnusalt rahulik ja Kadri pühendab kahekuusele Oliverile kogu oma tähelepanu. "Pärast lapse sündi tundub emale paratamatult kõik muu teisejärgulisena," tõdeb Kadri.

Aja mahavõtmine on olnud Kadri jaoks tegelikult tööalaselt väga värskendav: "Nüüd, kui olen neli kuud kodus olnud, tunnen, et jaksan oma valdkonda veelgi põhjalikumalt süüvida ja mul on aega analüüsiks. Usun, et ma oleks nüüd selles töös veelgi parem."

Tööle naasmise kohta arvab Kadri praegu, et ilmselt võiks osaliselt alustada, kui Oliver on pooleteist- või kaheaastane. "Aga eks elu näitab, minu pere on siiski esikohal."

Balti Spooni personalijuhina töötav Helo Tamme (28) sai lapse kolm aastat tagasi, kui ta oli ametis 150 töötajaga ettevõttes Jumbostrap. Kui poeg Thor Tristan oli aasta ja kolme kuu vanune, plaanis Helo tööle naasta. Ootamatult tehti talle aga uus tööpakkumine personalijuhi ametikohale 650 töötajaga ettevõttes Balti Spoon.

Otsustamise tegi raskeks see, et uus töökoht asus Kuusalus, Helo kodukohast 50 km kaugusel. Lisaks sellele pidi tööpäev algama hommikul kell seitse.

Murelikuks tegi ka teadmine, et sageli möödub laste esimene lasteaia-aasta haigestumistega käsikäes. "Hiljem selguski, et keskmiselt tuli igas kuus poolteist või kaks nädalat, kui laps oli haige. Tööandja poole pealt vaadatuna oleks väga paha, kui personalijuht peab olema pool aega töölt eemal," räägib Helo.

Kahtlustest hoolimata otsustas Helo pakkumise vastu võtta, sest see oli tema jaoks huvitav väljakutse. Otsust aitas langetada see, et Helo elukaaslasel oli võimalus jääda lapsega vajadusel haiguslehele või siis aitasid Tristanit hoida vanavanemad.

Praegu ei kujuta Helo ettegi, et ta saaks lapsega nädal või kaks haiguslehel olla. Isegi puhkuselt tööle naasmisel võtab aega, et mõista, mis firmas vahepeal toimunud on.

Helo on tehtud otsusega väga rahul ning ta leiab, et eelmises ettevõttes tal selliseid arenguvõimalusi ei oleks olnud. Ja kuigi ta ei ela enam Tristani isaga koos, siis kasvatavad nad endiselt mõlemad last ning poiss on poole ajast koos isaga.

Lisaks tööpakkumise vastuvõtmisele on Helo teinud nüüdseks veel ühe suure valiku. Sel sügisel alustas ta õpinguid Tallinna Tehnikaülikooli juhtimise ja turunduse magistrantuuris. Koolipäevadel jõuab ta nüüd koju alles magamamineku ajaks.

Nii väikese lapse ja täiskohaga töö kõrvalt õppima mineku suhtes on Helo kohanud hukkamõistugi. Naine leiab, et tegelikult teeb ta seda ka lapse heaolu nimel: "Kui ma jään mingile positsioonile pidama, võib tekkida tagasiminek ja siis ei ole ka laps enam majanduslikult kindlustatud."

Eesti suurima piimatoodete valmistaja Tere juhatuse liige Siret Liivamägi (32) seisis poolteist aastat tagasi silmitsi tõeliselt uusi väljakutseid pakkuva tööpakkumisega, mis ühtlasi tähendas ka kardinaalset valdkonnavahetust. Kümme aastat ravimifirmas edukat karjääri teinud naine asus tööle piimanduskontserni Tere, mis siis kandis Tallinna Piimatööstuse nime. Töölekutsujaks oli Tere juht Kadi Lambot, kes varem samuti meditsiiniäris tegutses.

Varem oli Siret ravimifirma Novartis Consumer Health Services Eesti filiaali juhataja. Esimene emotsioon täiesti ootamatu pakkumise peale oli kõhklus, sest toiduainetööstusest ja põllumajandusest oli ta seni olnud väga kaugel. "Samas paelusid mind suur ettevõte ja tööstus," kirjeldab Siret toonast dilemmat. "Tol hetkel ei osanud ma veel aimata piimatööstuse mitmekülgsust ja põnevat keerukust."

Siiski tuli pakkumine õigel ajal. Siret tundis, et kümne aastaga oli tekkinud teatud rutiin, kuna Eesti meditsiiniäri maastik on piiratud ja äri arendamiseks vajalikud tegevused hakkasid korduma. "Kui mulle piimatööstuse pakkumist ei oleks tehtud, siis oleksin ma suure tõenäosusega ikka ravimiäris, aga tõenäoliselt töötaksin Eesti piiridest väljaspool ja oleksin väga õnnelik," arvab ta.

Jah-sõna piimatööstusse tööle asumise kohta küpses nädala-kahega.

Alles tööle asudes mõistis Siret täielikult, kuivõrd uus koht eelnevast tegevusalast erineb. "Esimene mulje oli see, et mine või EPAsse piimandusest järeleaitamiskursuseid võtma," meenutab ta naljaga pooleks. Esimene aasta kulus suuresti endale valdkonna selgekstegemiseks.

Kõige raskemad olid esimesed kolm kuud. Praegu tunneb Siret, et selline valdkonnavahetus on olnud tohutult arendav ja avardav igas mõttes, ning on oma otsusega väga rahul.

Võrreldes eelmise töökohaga on uus töö Sireti jaoks tunduvalt loomingulisem ja põnevam. Rahvusvahelises firmas pidi töötama paika pandud standardite järgi ning tegutsemisvabadust eriti ei olnud. Teres tuleb aga kõik süsteemid ise luua.

Fotod: Maris Ojasuu

Autor: Liina Raudik