Minu sõna loeb!

Katri Soe 11. oktoober 2006, 00:00

Naised unustagu esinedes ära, et nad on naised! - nii ütleb naljaga pooleks kõnetreener ja näitleja Martin Veinmann. Kui meestest koosneva auditooriumi ees seisab NAINE, siis mehed ei mõtle enam sellele, mida ta neile räägib. Meik, soeng, kostüüm ja parfüüm peavad muidugi olema, aga need pole kõige tähtsamad. Tähtsaim on kuulajaile edastatav sõnum.

Kõigil meist on aeg-ajalt vaja rääkida mitmele inimesele korraga, olgu siis seltskonnas, koosolekul või konverentsil. Et see hästi õnnestuks, on enamasti vaja harjutada. Nagu ütleb teine kõnetreener Ülo Vihma: nii, nagu me õpime lapsena rääkima, nii võiksime hiljem õppida ka teiste ees rääkima - kui see anne pole just loodusega kaasa antud. Sõltuvalt meie nõudlikkuse tasemest tuleb harjutada kas vähe või palju, kuid üks kõnetreening kulub ära ilmselt igaühele.

Higistav, näost punane, puterdades ja kiirustades peenikese häälega rääkiv ning publiku pilku vältiv kõneleja ilmselt kuigi mõjukas ei ole. Erilist mõju pole ka jutul, mida publik ei kuule või mis rahvast haigutama ajab. "Kõige esimene asi, mille pärast peaksime rääkides muret tundma, pole mitte enda mõjukus, vaid mõistmine," ütleb Martin Veinmann. "Võib olla tuhandeid faktoreid, miks räägitava mõte kohale ei jõua. Ja alati ei olegi vaja otsida vigu enda juurest. Aeg võib olla kehv, kuulajad väsinud, ruum halva kõlaga, teema kuulajaile peale sunnitud jne." Veinmanni sõnul on peamine viga, et räägitakse liiga kiiresti, kardetakse teha oma kõnes pause ja oodata vaikust kuulates ära, kuni mõte kuulajaile kohale jõuab. Teine häda on see, et räägitakse liiga vaikselt. Naised arvavad tihti, et neil ongi liiga vaikne hääl, kuid Veinmanni sõnul on häda hoopis selles, et kas ei osata õigesti välja hingata, ollakse pinges või on probleeme diktsiooniga.

Hirm ja pinged takistavad. Pingesse võivad minna õlad, kael, jalad. Kõrge konts ei tohiks iseenesest lihaspingeid tekitada, kui seistakse õigesti ega toetuta liigselt kannale. Küll aga peaks vaatama, et jalad ei oleks rääkides liiga koos ja et põlved lukku ei läheks. Veinmann tõuseb püsti ja võtab põlved-lukus-poosi, lükkab jalad pulksirgeks ja näitab ilmekalt, kuidas niimoodi seistes alakeha täiesti pinges on. Ei tohiks üritada olla esinedes liiga korralik! Järgneb pikk loeng teemal, kui kahjulik pinges olek kõnelemise seisukohalt on. "Pinges olek tähendab toetuspunkti puudumist. Meil pole siis enam ühendust maaga. Näiteks pinges õlad tõusevad üles. Me loome niimoodi vastasseisu maa külgetõmbejõule, meie energia läheb mujale. See tähendab seda, et me kaotame jõudu, mille me võiksime muidu panustada rääkimisele." Kuna ka häälepaelad on tegelikult mikrolihased, siis võib mis tahes keha osas olev pinge ka neile edasi kanduda. Ning mis on eriti halb - pinges inimene on alati tuimem, ta on rumalam: "Tema emotsionaalne ja intellektuaalne võimekus on väiksem. Pinges olek tähendab vereringe aeglustumist. Me ise sellest aru ei saa, aga märkame näiteks, et mõtted ei tule nii kergesti pähe. Me ei suuda enam kiiresti reageerida."

Enne suurema seltskonna ette astumist pabistab rohkem või vähem enamik inimesi. Küsimus on aga selles, kas esinemishirm aitab tulemusele kaasa või mitte. Martin Veinmann: "Kui inimene kardab, tuleb selgeks teha, mida täpselt. See võib olla seotud näiteks vähese enesekindlusega. Kes mõtleb, et ta on liiga pikk, kes, et liiga väike. Põhjusi endaga mitte rahul olla on tuhandeid." Hirm võib panna lukku, aga võib ka panna tegutsema. Hirmu võib võtta kui väljakutset endast rohkem anda. Hirmu ei saa kaotada, küll aga on kaval juhtida tähelepanu teistele asjadele.

Kolm L-i. Kõik saab alguse Lugupidamisest: iseenda, ettekande sisu ja publiku vastu. Veinmann soovitab: "Ärge olge keegi teine, kui lähete esinema. Esindage iseennast! Ärge muutuge paremaks, ilusamaks, targemaks, tähtsamaks. Olge see, kes olete! Avaldage oma seisukohta!"

Tuleb läbi mõelda, mis on eesmärk, millist sõnumit tahetakse edastada, mida rõhutada. Tihti üritatakse kogu info võimalikult kiiresti ette vuristada. Kardetakse vaikust. Aga just pause tuleb jutu sisse teha, et kuulajad jõuaks öeldut n-ö seedida. Veinmann kirjeldab protsessi kui mõtte pakendamist, saatmist ja vastuvõtmist. Saata tuleb mõtet väikeste valmisportsudena, ikka üks ports korraga. Oodata, kuni kuulajale mõte kohale on jõudnud, ja siis järgmine ports saata. Ja nii rahulikult kuni kõik on öeldud. Eriti tähtis on portsu viimane sõna, see, mis on välja öeldud vahetult enne vaikust ja jääb kõlama.

Mõttega väljaöeldud tekst, selgelt väljaöeldud vokaalid ja konsonandid on need, mis aitavad kõnet edasi anda ja olulist rõhutada. Vokaalid annavad kõnele kandvust ja emotsiooni, konsonandid konkreetsust. Neid oskuslikult kasutades võib kõnega imet teha.

Sihikindla treeninguga võib saavutada kõnetehnika vallas imesid, lihtsas loogikas ja ülesehituses samuti, (keelelises) mõtlemises on asi küsitav. Treeningu pikkus sõltub nõudlikkusest. Hirmust võib vabaneda ühe konsultatsiooniga, kõnetehnikaga on vaja tegeleda nädalaid ja kuid, mõtlemisega kogu elu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:21
Otsi:

Ava täpsem otsing