Parimad autolukksepad koolitatakse arvutis

Aasta pärast ELiga liitumist on tööjõupuudus Eesti igapäevaelu köitvamaid sõnu. Infotehnoloogias oleks igal aastal vaja juurde ca 1000 uut spetsialisti. Sama palju läheb meil tarvis näiteks hotelliteenindajaid, ehitajatest rääkimata. Me naudime majanduskasvu, kuid ei suuda leida kasvuks vajalikku ressurssi. Tööjõuturul puudub rebimine töökohtade pärast - rebitakse hoopis töötajaid põhimõttel, kes kust saab. Langevad toodangu ja teeninduse kvaliteet ja jääkproduktina tekib meie palgalehtedele juurde vaid endaga rahulolevaid teen-kah-kuidagi-mehi, keda muul juhul üle edumeelse kompanii ukselävegi ei lastaks.

Kõlanud on arvamus, et Eestil oleks ehk aeg avada oma piirid võõrtööjõule, sest siis saaksime edasi areneda tempos, mida dikteerivad turg ja äri.

Olen seisukohal, et piire avada on täna veel vara. Enne tuleks määratleda riiklikud prioriteedid ja püüda kasutada ära sisemised reservid. Viimaste all pean silmas inimesi, kes täna mahajäänumates regioonides ei suuda endale ühel või teisel põhjusel lubada korralikku haridust. Just nimelt ei suuda, mitte ei taha - see on jäämäe see osa, mis seni on olnud meie eest varjul.

Samuti näen reservi ümberõppes. Päris kindlasti leiduks tänaste 25-35aastaste seas neid, kes müüja, taksojuhi või raamatupidajaameti sooviksid vahetada mõne suurema sissetulekuga töö vastu, olles valmis 2-4 aastat selleks õppima. Suur hulk nn poolikuid spetsialiste on Eestis ka nende hulgas, kes 1990. aastate rutus haridustee pooleli jätsid ja võimaluste terendades tööd rühmama tormasid, kuid kellele annaks haridustee formaalne lõpetamine senisest palju avarama mängumaa tööjõuturul.

Presidendivalimiste debattides kõlas kandidaatide suust sageli jutt, et meil on teatud erialadel mäekõrgune ületootlus, samas ei jätku mujal spetsialiste. Et midagi muutuks, peaks riik prioriseerima oma huvid ja looma mudeli, mis senised reservid ära kasutaks. Seejärel tuleks välja pakkuda abinõud, mis oleks ahvatlevad kõigi potentsiaalsete õppurite jaoks ja võimaldaksid vajadusel ka ümber õppida põhitöö ja pere kõrvalt. Seejärel pakkuda samasugust programmi valdkondades, mis on prioriteetide nimekirjas järgmised või kust paljud on asunud juba ümber õppima esimesse kategooriasse, nt turismi ja julgeoleku valdkonda. Kui on selge, et Eestis enam aktiivseid ja huvitatud spetsialiste ei leia, alles siis hakakem hindama, keda on meil tarvis lasta riiki mujalt.

Kui Inglismaa algatas mõne aasta eest debati oma sisemiste reservide ärakasutamiseks, leiti, et parimaid viise on nn järelmaksuga haridus: inimene meelitatakse kooli tasuta haridusega, kuid hiljem peetakse tema koolitusraha kinni maksusüsteemi kaudu. Kuid Eesti spetsialistide põua leevendamise vastus on e-kõrghariduses. See on interneti teel suvalisel ajal ja kohas professionaalsel tasemel kättesaadav haridus.

Ma ei räägi kiledelt arvutisse trükitud õppeainetest, vaid tervetest erialadest, mille loengud, videomaterjalid, testid, laborid, simulatsioonid, on kõik saadaval nupuvajutusega. Usun, et paljud ei tea, et nt Eesti parimad autoremondilukksepad saavad Türil oma ettevalmistuse peaaegu kogu ulatuses Soome riigi rahaga väljatöötatud arvutiprogrammide ja simulatsioonide abil.

See laseb neil virtuaalselt remontida keeruka elektroonikaga tänapäeva autosid ilma, et nad neid autosid oma ihusilmaga näinud oleks. Samamoodi koolitatakse tulevasi piloote Tartu Lennukolledžis ja laevakapteneid Eesti Mereakadeemias. Ei maksa muretseda - on kallis reaalpraktika, mille juurde pääseb pärast simulatsioonides oma oskuste ja usaldusväärsuse tõestamist.

Arenenud maailm on täna liikumas jõuliselt e-haridusse, arvatakse, et kümmekonna aasta pärast on selle maht juba suurem või vähemasti võrdne auditoorse õppe mahuga. Tänapäeva inimene on mugav ning harjunud tähelepanu pöörama vaid sellele, mis talle kaabli kaudu koju kätte tuuakse. Haridus on üllatavalt paljuski kaup, mille ostjaid tuleb stimuleerida neile paindlikult lähenedes. Kuid see on ka riigi huvides: mõne aasta pärast astub Eestis ülikooli kaks korda vähem noori kui täna.

Kui meil oleks olnud riigieelarvelised või osaliseltki finantseeritud erialad internetis kättesaadavad viimased 3-4 aastat, siis räägiksime täna oluliselt väiksemast IT-meeste/-naiste nappusest. Nii nagu pole IT juba ammu enam vaid programmeerimine, vaid õpitakse ka projektijuhtimist, tehnokommunikatsiooni jne, nii on ka julgelt 90% õpetatav üle interneti. Just sellest sügisest, mil meie kooli ukse taha jäi hulk töötavaid noori, otsustasime esimesena Eestis käivitada e-kaugõppe meie nõutuimal erialal - ilma riigi toeta, ning huvilistest pole puudust.

Eesti ei saa kunagi tööstusriigiks, meie perspektiiv peaks olema innovaatika, mille alustala on spetsialistid. Äärmisel juhul võime sisse tuua abitööjõudu. Minu hinnangul räägime me täna ca 50 000-100 000 inimesest, kes kuuluvad nn reservi hulka, mida iseloomustab soov edasi areneda, kuid takistab aja ja raha piiratus. Muidu loobime haldusjuhte ja juriste nagu hööveldamata laudu Vändra saekaatrist üle Eesti laiali.

Autor: Kalle Tammemäe