Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Signe Ratso nopib oma töö vilju

Elo Odres 11. oktoober 2006, 00:00

Pool aastat on Signe Ratso olnud Euroopa Komisjoni väliskaubanduse peadirektoraadi juhtivnõunik. Direktoraadi juhtivnõunik on väga kõrge ametipost. Eestlastest istub euroliidu kontorites kõrgemal kohal ainult Siim Kallas Euroopa Komisjoni asepresidendina. Proua juhtivnõunikul on moodne kahar seelik, kelmikas naeratus ja aval suhtlemisstiil, aga väga lihvitud vastused.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantslerina oli Signe valdkonnaks lepete sõlmimine, dokumentide vormistamine, seaduste kooskõlastamine - kõik need tuhat olulist pisiasja, et Eesti saaks liituda Euroopa Liiduga. Kui see suur töö kaks aastat tagasi positiivse lõpptulemuseni jõudis, ei imestanud ükski Signe tuttav, kui naine oma tehtud tööle Brüsselisse järele läks.

"Olin olnud üle kümne aasta ministeeriumi asekantsler. Siinne töö oli end ammendanud," selgitab Signe. "Kuna ma ministeeriumis tegelesin just Euroopa Liidu temaatikaga, siis oli loogiline uute väljakutsete otsingul sinnapoole vaadata." See mõte küpses Signe peas aegamööda. Ühelt poolt tuli ära oodata Eesti saamine ELi liikmeks, teisalt laste suuremaks kasvamine. Signel on kaks last, poeg Sander lõpetab järgmisel aastal põhikooli, tütar Helen õpib Tartus kolmandat aastat ajalugu, sellest aastast alates lisaks ka juurat. Üle-eelmisel aastal kuulutati konkurss Signele sobivale kohale: on ju teine tema kahest cum laude kõrgharidusest just välismajandussuhted (esimene on inglise keel). Signe kandideeris ja võitis.

"Hea meel oli," meenutab Signe oma emotsioone aasta tagasi, kui ta teada sai, et ihaldatud koht just teda ootab. "Ehmatust ei olnud, olin ju sellega arvestanud." Juristist abikaasa Allaniga oli Signe juba varem arutanud, et küllap ta ükskord välismaale tööle läheb. Tütar elab juba oma elu, poegki on piisavalt suur, et ema pideva hooleta hakkama saada. Pealegi on Allani ema jätkuvalt poja perel auravate toidupottidega abiks.

Pool aastat Brüsselis on möödunud töiselt. Esimesed paar kuud sisustas Signe vaba aega korterit otsides, tehes seda samasuguse põhjalikkusega, mis talle tööalaselt edu on toonud. "Kõige parem on korteri läheduses ringi jalutada, et pilti saada, kas tahaks sealkandis elada," selgitab Signe. "Ühtlasi sain nii linnaga tutvuda. Pakkumisi oli palju, aga sobivat oli raske leida." Valik langes lõpuks kesklinnast eemal rohelises rajoonis asuva korteri kasuks, mis on piisavalt suur, et ka pere emale külla tulles ära mahuks.

Brüsselis elada Signele meeldib, igal juhul rohkem kui sinna Tallinnast n-ö tööle käia: "Mõnus roheline linn, kevad saabub varem kui Tallinnas, palju roose ja üldse lilli." Tööleminekuks kulub metrooga kümme minutit. Peatused on otse kodu ja töökoha kõrval, mis on väga mugav, kuna Brüsselis sageli sajab. Tüüpiline Kesk-Euroopa talvepäev on sompus ja rõske. "Mul vedas, eelmine talv oli Brüsseli kohta erakordselt külm, tundsin end kohe koduselt," naerab Signe.

Vaba aja harrastusena mainib Signe esmajärjekorras gurmaanlust. Brüsselis on palju armsaid ja hea prantsuse-belgia köögiga restorane ning väljas söömine erakordselt popp. Ka näeb romaani kultuuritava ette, et suur osa jutte, nii töiseid kui ka eraelulisi, aetakse just söögilauas. "Tööpäevad venivad pikaks ka seetõttu, et korra nädalas ikka käime kolleegidega söömas," ütleb Signe.

Tervislikku eluviisi au sees hoidev Signe asus Brüsselisse kolides kohe spordiklubi otsima. "Olen enese vormis hoidmisega nii harjunud, Eestis käisin bailatino-trennis," räägib Signe. "Aga seal seda ei ole, küll võib tegelda kõige muuga: ujumine, aeroobika, jõusaal."

Eestlasi on Brüsselis juba palju ja neid tuleb kogu aeg juurde. "Tihti kohtume soolaleivapidudel," ütleb Signe. Jututeemad on värskelt kolinute tõttu üsna praktilised: kus on head poed, kust soodsalt mööblit osta?

Mis eestlasi Brüsselisse ja Luxembourgi tõmbab? "Kindlasti uued võimalused, enda proovile panek," arutleb Signe. "Sealt saab hea kogemustebaasi ja hüppelaua tulevikuks." Signele meenub midagi lõbusat: üks hispaanlanna tema prantsuse keele tunnist tunnistas siiralt, et tuli Brüsselisse tööle lootuses saada euroametnikule mehele. "Ei usu, et eestlastest kellelgi selline põhjus oleks."

Signe tööpäev koosneb peamiselt koosolekutest. Eriti nädala algul, kui olulised asjad läbi räägitakse. Otse Eestit puudutavaid küsimusi on vähe, aga meiega seotud asju küll. Näiteks aasta algul, kui Signe alles alustas tööd, oli tähtsal kohal energeetikateema. Sel sügisel on kõne all Venemaaga kaubandust puudutava lepingu uuendamine, mis kindlasti Eestile huvi pakub.

Kord nädalas kohtuvad kaubandusdirektorid oma "ministri" ehk väliskaubandusvolinikuga. Kuigi nimeks peadirektoraat, on tegemist meie mõistes ELi väliskaubandusministeeriumiga.

Nii koosnebki Signe tööpäev mitmesugustest koosolekutest, kohtumistest, esinemistest. "Minult kui uue liikmesriigi esindajalt eeldatakse uusi värskeid mõtteid," ütleb Signe. Suuri üllatusi pole tal Brüsselis ette tulnud. Legendaarses ELi bürokraatias pole talle kui kogenud riigiametnikule midagi uut. "Suures organisatsioonis ongi vaja reegleid, mis tagavad selle toimimise," teab Signe. "Muidugi on ka valdkondi, mis tunduvad kohmakad ja keerulised. Erasektorist tulnutel on esimene ehmatus suurem ja sisseelamine võtab rohkem aega."

Tööle lisab vürtsi eri rahvustest töötajate erinev asjaajamisstiil. Väliskaubanduse peadirektoraadi peadirektor on iirlane, tema asetäitjad sakslane ja ungarlane. Veel on direktoriteks hispaanlane, portugallane, itaallane. "Romaani rahvaste asjaajamisstiil on tunduvalt bürokraatlikum ja autoritaarsem," ütleb Signe. "Ülemus peab ikka kõik otsustama."

"Eesti esindaja on hea olla," tunnistab Signe lõpetuseks. "Kui jutuks tulevad majandusreformid, siis öeldakse mulle, et mis me teist räägime, te olete ju nii edukad. Nüüd peaks Eesti leidma mingi oma niši, et meie areng seisma ei jääks, ning valima, millistes valdkondades soovib tõsiselt ka Euroopa-asju mõjutada."

Signe välismaale tööle minek oli asja loomulik jätk. Kui inimene on kümme aastat siin euroasja vedanud, siis ta tahaks seda ka teiselt poolt näha. Meie saame siin hästi hakkama. Lapsed on juba suured ja minu ema aitab ka. Minul ei olnud mõtet Signega kaasa minna, minu erialal (Allan Ratso on advokaat - E.O.) pole seal midagi teha.

Mina ei nimetaks Signe tööd mingiks suureks karjääriks. Kui inimene mingit ametit peab ja kui ta sellest midagigi jagab - siis ta ei jää kahekümneks aastaks spetsialistiks. Areng on asjade loomulik käik, mitte karjäär.

Signe on väga asjalik, haarab kiiresti probleeme, on hästi kursis mitmesuguste asjadega. Ministeeriumis oli tema juhtida ju mitu eri valdkonda. Kodus me tööst ei räägi, meil on erinevad alad.

Minu ema on eelkõige Minu Ema. Alles seejärel iseloomustaksin teda kui armastavat, hoolivat, stiilset, edukat ja aktiivset naist.

Mulle tundub, et ema on alates kooliajast väga hästi teadnud, mida ta teha tahab, kuhu jõuda ja mida selleks tegema peab. Temaga võrreldavad akadeemilised saavutused on mulle kättesaamatuks jäänud. Tema omades on kindlasti oma osa ka tema emal, minu vanaemal.

Oma ellusuhtumiselt oleme emaga paljuski sarnased. Oleme muusika- ja teatrilembesed, teeme tervisesporti ja tantsime. Meil on sarnane stiil. Suurimaks vaidlusküsimuseks on kujunenud meie erinev suhtumine kodumajapidamisse. Ema ideaalkoduks on suure aiaga maja, minu eelistus korter võimalikult kesklinnas. Ka on ema tüüpilise Neitsina suur korraarmastaja, mina kaugeltki mitte.

Ema on oma pingelise töö ja ühiskondliku tegevuse kõrvalt ka lapsevanema ja koduhoidja rolliga suurepäraselt hakkama saanud. Kindlasti on aga nii tema kui oleme ka meie venna ja isaga tänulikud mu vanaemale nende auravate söögipottide ja kodusoojuse eest, mida tema enamiku mu lapsepõlvest pakkunud on.

Kui mind kantsleriks nimetati, oli Signe juba kogenud riigiametnik. Esimene mulje temast on mul selgelt meeles - Signest õhkus professionaalsust, korrektsust ja tasakaalukust. Esimene mulje ei petnud, just selline Signe ongi. Lisaks sain aastate jooksul teada, et Signet saab alati usaldada, tema vastutusvaldkonna pärast ei pidanud kunagi muretsema. Signe on lõpmatult kohusetundlik inimene.

Signe on ka avatud ja hea suhtleja, seltskonna rõõm. Ta on tõsine meeskonnamängija, motiveerib teisi ja arvestab nendega. Tal on väga suur stressitaluvus, ma pole teda kunagi virisemas ega kurtmas kuulnud, vahel harva inimeste suure rumaluse üle imestamas. Signel on iseloomu, ta näeb alati hea välja ja tegeleb aktiivselt tervisespordiga.

Eestist oma KredExis töötamise ajast mäletan majandusministeeriumi asekantsleri Signe Ratso soravaid ingliskeelseid sõnavõtte ja alati korrektselt soengus-kostüümis koosolekute ja läbirääkimiste juhtimisi.

Brüsselis olles oleme hakanud Signega rohkem läbi käima. Nüüd pigem eraviisiliselt, sest tööalaselt on meil ühiseid teemasid vähe. Osaleme mõlemad uute liikmesriikide direktorite kooskäimistel ning Eesti esinduse korraldatud üritustel. Teinekord käime koos lõunal ning sünnipäevadki said ühiselt peetud. Signe on avatud, suhtlemisjulge ja järjekindel inimene, küllap on need omadused teda ka elus edasi aidanud.

Fotod: Maris Ojasuu, Raul Mee, Erik Prozes

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:21
Otsi:

Ava täpsem otsing